Raimo Kangro (1949–2001) muusika on mänguline ja liikuv, tihti pulseeritud rütmiga. Tema loomingus on olulisel kohal neoklassitsistlikel alustel instrumentaalteosed ja ooper ning mõningates žanrites otsis ta kokkupuutepunkte ka rokkmuusikaga. Raimo Kangro lõpetas klaverierialal Ene Arro klassis Tartu Muusikakooli ning kompositsioonialal Jaan Räätsa ja Eino Tambergi juhendamisel Tallinna Riikliku Konservatooriumi (1973). Ta töötas Eesti Raadio Arvutuskeskuses (1972–1973), ETV muusikajuhina (1975–1976), Heliloojate Liidu konsultandina (1977–1985), Eesti Muusikafondi direktorina (1993–2000) ja Heliloojate Liidu esimehena (2000–2001). Samuti oli ta Eesti Muusikaakadeemia kompositsiooniõppejõud (1989–2001), tema õpilased olid näiteks Tõnis Kaumann, Tõnu Kõrvits, Timo Steiner ja Ülo Krigul. Raimo Kangro oli üks Eesti Muusika Päevade algatajaid, aastatel 1979–2000 festivali kunstiline juht. Ta on valitud ERSO resideerivaks heliloojaks (1998/1999). Raimo Kangro on pälvinud palju riiklikke kultuuripreemiaid ja 2001. aastal sai ta postuumselt Valgetähe IV klassi teenetemärgi.