Helilooja ja muusikateadlane Tarmo Lepik (1946–2001) on jäänud Eesti muusikalukku konkurssidel premeeritud uudse suunitlusega koorilauludega ning värvikate väikevormidega. Tarmo Lepiku loomingu põhiosa moodustab koorimuusika. Tema helikeelt valitsevad avangardistlikud võtted: klastrid, glissandod, sosinad. Tehniliselt küllaltki keerulistes lauludes võib kohata nii suurte hüpetega meloodiaid kui ka kitsama ulatusega, liikuvaks fooniks põimuvaid meloodiaid. Lepiku teostes on peamise tähtsusega muusikaline struktuur – seal valitseb kord, meetrumid ja tehnikad on matemaatiliselt läbi mõeldud. Tema folklooriteemalised teosed on võrreldes tavapärase käsitlusega rohkem abstraktselt võetavad, rahvaviisist kasutab üksikuid elemente ning nende töötlemisel uudseid võtteid.
Tarmo Lepik õppis 1962–1966 Tallinna Muusikakeskkoolis koorijuhtimist ja muusikateooriat, sealjuures loomingut Veljo Tormise juures. 1977. aastal lõpetas ta Tallinna Riikliku Konservatooriumi muusikateaduse erialal (diplomitöö „Witold Lutosławski keelpillikvartett“, juhendaja Leo Normet). Lepik töötas aastatel 1969–1970 Eesti Raadio Arvutuskeskuses vanemtehniku-kodeerijana ja 1974–1980 Georg Otsa nimelises Tallinna Muusikakoolis muusikateoreetiliste ainete õpetajana. Tema koorilaulud on võitnud rohkelt preemiad. Ilmunud on autori-CD “Tarmo Lepik” (Matrix Audio, 2004). Tema teoseid on kirjastanud SP Muusikaprojekt.