Veljo Tormis (1930–2017) kuulub samasse põlvkonda Arvo Pärdi, Eino Tambergi, Jaan Räätsa, Kuldar Singi ja teiste 1950. aastatel hoogsalt alustanud eesti heliloojatega. See seltskond tegi käe valgeks neoklassitsistlike helitöödega ning jätkas 1960. aastatel modernistlike kompositsioonivõtete alal eksperimenteerimisega. Lääne-Euroopa muusikat uuendasid samal ajal Tormise eakonnakaaslased György Ligeti, Karlheinz Stockhausen, Mauricio Kagel jt. Kuigi Tormis on kirjutanud ka orkestri- ja kammermuusikat ning kaalukaid lavateoseid, moodustab põhiosa tema loomingust vokaalmuusika, eriti runoviisidel põhinevad kooriteosed.
Tormis algatas oma rahvaviise ja modernistlikke kompositsioonitehnikaid sünteesiva loominguga Eestis uue regilaululiikumise, mis on alates 1990. aastatest veelgi hoogustunud. Lisaks eesti rahvalaulule on Tormis oma loomingus pööranud tähelepanu paljudele hääbuvatele rahvastele ja säilitanud nende keelt. Tänu temale kuuleb täna vadja, isuri, vepsa või liivi keelt tõenäoliselt sagedamini maailma kontserdilavadel kui oma loomulikus keskkonnas.