Anna Ķirse (s 1988) on läti helilooja, tema ampluaa on kammermuusika, ooper, koorimuusika, instrumentaalsed soolopalad ja elektroakustiline muusika. Lummatuna heli kõige keerukamatest omadustest, läheneb ta sellele kui elusorganismile. Tema looming valmib sageli tihedas koostöös muusikutega, uurides iga pilli tämbraalseid, tekstuurilisi ja tehnilisi võimalusi, mis lõpuks viivad hoolikalt läbimõeldud heliarhitektuurideni. Olles inspireeritud looduse saladustest, suhtleb/suhestub ta nendega oma muusika vahendusel – tema naiselik intuitsioon ja sensitiivne plastilisus põrkuvad distsiplineeritud ratsionaalsuse ja teaduslike uuringutega.
2019.
aastal tuli Soomes esiettekandele tema “Tree Opera. Windthrow” kaheksale hääle, kammeransamblile ja elektroonikale, esitajateks Läti Raadio koor, kammeransambel ja Rootsi Paetzoldi kontrabass-plokkflöödimängija Anna Petrini. Praegu töötab ta vokaalsümfoonilise teose “Carmen Sibyllae” kallal, mis tugineb Vergiliuse tekstile ja mille eeldatav esiettekanne on 2021. aastal.
Keelpillikvarteti “Mundus invisibilis” (“Nähtamatu maailm”, 2020) idee sündis seente niidistiku erinevate vormide vaatlemisest, tõlkides selle ruumis hargnevat maa-alust võrgustikku ajadimensiooni. Kogu seeneniidistiku kaudu vabalt liikuvad seenrakkude tuumad ilmuvad selles teoses eri tüüpi ja pikkusega impulsside või pulsistruktuuridena. Nendest sünnivad mitmed kuuldavad makrostruktuurid või helikehad, mida võib kujutleda seentena. Elektrooniline partii koosneb peamiselt summutatud löökidest klaveri keeltele ja nende kajast pilli korpuses.
18. sajandi botaanik Carl Linnaeus nimetas inimsilmale nähtamatute mikroorganismide maailma, sealhulgas seeni ja nende eoseid mundus invisibilis. Enne teda tähendas mundus invisibilis tabamatut, varjatud ala, kus elavad hinged ja vaimud. Minu maailmapildis on nende kahe vahel sarnasus ja seos, mida uurin selles teoses. Võib väga hästi olla, et vaimude maailm on põimitud ja ühendatud niitidega veelgi peenemlt kui niigi raskesti mõistetav seeneniidistiku võrgustik. (Anna Ķirse)