Bronius Kutavičius (s 1932) on üks silmapaistvamaid tegelasi Leedu muusikas. Tema looming ületab puhta muusika piire, hõlmates endasse Baltimaade mahukat kultuurilist tausta, ajalugu ja ka eelajalugu ning tuues esile müütilise ja religioosse teadvuse arhetüüpe. Kutavičiuse muusika, olles omamoodi “kultuuriarheoloogiline”, on samal ajal ka ratsionaalne, matemaatiliselt täpne, ent tema harmoonilised, ajuti lausa komplekssed helisüsteemid on alati tulvil elu ja tundeid.
Kutavičiust peetakse üheks minimalismi rajajaks Leedu muusikas. Oma mitmekihilise kordustehnika ja muusikalise materjali taandatuse tõttu sarnaneb tema muusika Euroopa varase (post)minimalismiga, kuid kõlab sellest siiski täiesti erinevalt. Tema “paganliku minimalismi” juured peituvad leedu rahvamuusika iidsetes vormelites. Helilooja on nagu šamaan, meister publikut võluma, tõmmates kuulaja oma rituaalidesse. Arhitekti kombel ehitab ta ka täpseid konstruktsioone – partituure, mis võivad meenutada eri geomeetrilistest kujunditest (ringid, ruudud, ristid, “tähed”) koosnevaid mandalaid. Või rekonstrueerib ta nagu arheoloog kaasaegsete vahenditega iidse kultuuri esemeid.