Gintaras Sodeika (s 1961) on Leedu kunstnik, helilooja ja poliitik. Ta on lõpetanud 1980. aastal Vilniuse J. Tallat-Klepša kõrgema muusikakooli kooridirigeerimise erialal, 1986. aastal Leedu konservatooriumi, kus õppis Julius Juzeliūnase kompositsiooniklassis. Ta kuulub kunstnike rühmitusse Žalias lapas (Roheline leht) ja on osalenud nende näitustel. Aastatel 1988–1990 algatas ja kureeris ta häppeningifestivale “AN-88” ja “AN-89” (Anykščiai linnas) ning NI-90 (Nidas). Alates 1990. aastast on ta teinud tihedat koostööd lavastaja Oskaras Koršunovasega ja kirjutanud muusika enamikule tema lavastustest. Teda köidab “helidisain”, ta on olnud paljude ebatraditsiooniliste ettekannete, samuti visuaalkunstiürituste helikujundaja. Ta on oma tegevuse eest pälvinud mitmeid auhindu: 1998. aastal St Christopheri auhinna hooaja parima teatriheliloojana, 2006. aastal omistati talle Gold Stage Cross – kõrgeim teatrialane auhind Leedus, 2014. aastal sai ta oma klaverikontserdi eest Leedu Heliloojate Liidu traditsiooni värske interpretatsiooni auhinna. 1999–2003 oli ta Leedu Heliloojate Liidu esimees, 2003–2008 Leedu kultuuriministeeriumi aseminister, samuti on ta olnud Leedu autorikaitse ühingu president ning Leedu muusikaakadeemia elektronmuusika stuudio juhataja. Alates 2014. aastast on ta Jonas Mekase visuaalkunsti keskuse direktor.
Sodeika loomingu võib jagada kolme kategooriasse. Esmalt ebatraditsioonilised teosed, nagu häppeningid, heliinstallatsioonid, instrumentaalteatritööd jne – see loome jäi põhiliselt 1980. aastaisse, äratades toona suurt tähelepanu ja ka vastuolulisi reaktsioone. Seejärel keskendus ta teatritööle, mille tulemusena on valminud suur hulk lavastusi, kus muusikal on väga suur kaal. Ning selle kõrval on ta kirjutanud ka traditsioonilist muusikat: kammer-, vokaal-, koori- ja sümfoonilisi teoseid. Kuid ka siin pole puudust heliloojale omasest teatraalsusest ega loomingulistest seostest kaasaegse popkultuuriga. Näiteks “Tone Ontology No. 2” kahele klaverile – intrigeeriv techno-muusika stiliseerimine traditsioonilistel instrumentidel traditsioonilises kontserdikeskkonnas – on üks tema kõige sagedamini esitatavaid teoseid nii kodu- kui ka välismaal. Kontsertteostes on sageli ka minimalismi ja jazzi elemente, kus huumor ja mängulisus käivad sageli käsikäes spetsiifiliselt karmi kõlaga – seegi on Gintarase muusikale üldiselt iseloomulik.