Onutė Narbutaitė (s 1956) on helilooja, kelle muusika on väga isikupärane ja on äratuntav esimestest taktidest. Narbutaitė loomingus on paljude emotsionaalsete seisundite ja tunnete kõrval tuntav ka aristokraatlik mõõdukus ja tugev kompositsiooniline distsipliin, mis ainult suurendavad muusika emotsionaalset mõju. Narbutaitė oopused tuletavad meelde “käsitööd” selle sõna parimas tähenduses. Tema kompositsiooni ratsionaalsus ilmutab end üksikasjalikes detailirohketes tekstuurides, väiksemate ja suuremate sektsioonide täpses proportsionaalsuses ja üldises vormis, aga ka esmalt võibolla märkamatuks jääva väikeste detailide omavahelise koosmõju kaudu. Abstraktne muusikaline narratiiv võib olla äärmiselt ekspressiivne, mõjudes sageli “tuttavlikult”. Ameerika muusikateadlane Richard Taruskin on iseloomustanud tema muusikat nii: “Mitte “tonaalne”. Mitte “romantiline”. Mitte “retro”. Konsonantne.”
Onutė Narbutaitė on Leedu tuntuim naishelilooja. Kompositsiooni alused õppis ta Bronius Kutavičiuselt; 1979. aastal lõpetas ta Leedu riikliku konservatooriumi Julius Juzeliūnase käe all. Aastatel 1979–1982 õpetas ta Leedu riikliku konservatooriumi Klaipeda osakonnas muusikateooriat ja ajalugu. Alates 1982. aastast on ta pühendunud heliloomingule.
1997. aastal pälvis ta Leedu riikliku preemia oratooriumi “Centones meae urbi” eest. Sümfooniate tsükkel “Tres Dei Matris Symphoniae” ja “La barca” tunnistati 2004. ja 2005. aastal Leedu Heliloojate Liidu konkursil parimateks sümfoonilisteks teosteks. 2008. aastal valiti samal konkursil vokaal- ja koorimuusika kategoorias parimaks tema teos “Lapides, flores, nomina et sidera”. 2015. aastal pälvis Narbutaitė ooperi “Kornetas” ja kammerorkestriteose “Was There a Butterfly?” eest Leedu aasta helilooja tiitli. 2004. aastal valiti “Melody” rahvusvahelisel heliloojate rostrumil Pariisis üheksa soovitatud teose hulka ning 2010. aastal oli tema sümfooniline oopus “krantas upė simfonija” (“Bank River Symphony”) rostrumil Lissabonis parima kümne teose seas, samuti ka “Was There a Butterfly?” Palermos 2017. aastal. Onutė Narbutaitė on ka Leedu kunstnike assotsiatsiooni preemia (2005) ning Vilniuse linnavalitsuse kõrgeima autasu St Christopheri kuju laureaat, samuti on talle omistatud Leedu autoriõiguste kaitse ühingu kuldtäht (2015) jpm. Onutė Narbutaitė teoseid, millest suur osa on spetsiaalselt tellitud, on mängitud paljudel festivalidel,
1980. aastatel oli Narbutaitėl kammermuusikahelilooja maine; tema varajasi oopusi kirjeldati selliste sõnadega nagu öö, vaikus, unustus – need teosed kulgesid kiirustamata, olid läbipaistva tekstuuri ja nostalgilise meeleoluga. Leedu iseseisvumise järel tema käekiri oluliselt muutus. Nüüd pühendus ta suurtele sümfoonilistele ja vokaal-sümfoonilistele teostele. Ta on välja töötanud väljendusrikka helikeele, mida iseloomustavad intellektuaalsus ja strukturaalne mõtlemine, ekspressiivne instrumenteerimine ja painajalikud meloodiad, vertikaalselt üksteise otsa laotud helid ja muusika intensiivne voog. Tema muusikas peituv peen fantaasia on kooskõlas seal leiduvate kultuuriliste viidetega.