Régis Campo (s 1968) on õppinud kompositsiooni esmalt Marseille’i konservatooriumis, siis filosoofiat Aix en Provence’is. Seejärel siirdus ta Pariisi konservatooriumi, kus õppis Alain Bancquart’i ja Gérard Grisey’ kompositsiooniklassis. 1990. aastate keskel sai temast Ensemble Télémaque’i egiidi all Marseille’i noorte koolkonna juhthelilooja. Praegu õpetab ta kompositsiooni Marseille’i regionaalkonservatooriumis, on sage külaline kompositsioonikonkursside žüriides.
Tema teoste nimistus on instrumentaal- ja vokaalmuusikat, aga ka näidendi- (“Pinocchio ou l’éclat d’un destin”, 1995) ja filmimuusikat (“La chanson d’Eneïda”, 1995). Tal on teoseid soolopillile (“Dolcissimo” klarnetile, 1991, “Livre de Sonates” orelile, 1997–1999), duette (“Les métronomes détraqués”, 2003), teoseid ansamblile ja orkestrile (“Zapp’art”, 2003), a cappella vokaalteosed (“Laudate Dominum”, 2002) ja helitöid erinevatele instrumentaalkoosseisudele (“Nonsense Opera”, 2000). 2009. aastal esietendus tema ooper “Les Quatre jumelles”, koosseisus ansamblid TM+ ja L’Arcal, mida mängiti mitmel pool Prantsusmaal. Kindlate koolkondade esteetikast kõrvale jäädes iseloomustab tema lähenemist muusikale eriline tähelepanu meloodiale, väga elujõulised tempod. Tema partituurid on elavad, fantaasiarikkad, kohati mängulised, kobrutavad, loitsivad, “okkalised”, isegi minimalistlikud. Tema muusikat iseloomustab rütmienergia, teatud meloodiakäsitlus ja huumor, mille sarnast võib leida teisteltki prantsuse heliloojatelt, nagu Janequin, Rameau, Couperin, Satie või Ravel. “Sa pead teadma, nagu Stravinski või Picasso, kuidas võtta vastu kõik katsumused. Piirangud, iga teosega üles kerkivad küsimused annavad mulle tohutu motivatsiooni. Armastan muutuda, end ohtu seada.”
Campo teoseid mängitakse sageli Prantsusmaal ning paljudes teistes riikides ning esitajate hulgas on palju tuntud muusikuid. Campo on pälvinud oma teoste ees mitmeid auhindu: 1996. aastal sai ta oma “Commedia” eest Gaudeamuse fondi (Holland) preemia; samal aastal pälvis tema puhkpillikvintett “Exsultate, jubilate” I koha, noore helilooja eripreemia ja ka publikupreemia III Dutilleux’ konkursil; 1999. aastal sai ta Hervé Dugardini preemia ja kaunite kunstide akadeemia Pierre Cardini preemia; 2001. aastal teose “Les Jeux de Rabelais” eest Monaco printsi fondi kompositsioonipreemia; 2005. aastal pälvis ta Sacem’i noore helilooja preemia ja Georges Bizet’ preemia. Tema CD “Pop-art” (ilmunud plaadifirmas Aeon) sai Académie Charles Cros’i Coup de cœur’i auhinna.