P, 2. mai 2021,
16:00
Veebikontsert (Tallinn, Eesti Muusika- ja Teatriakadeemia, Suur saal)
EMTA Sinfonietta
Milda Drejerytė – sopran
Iris Oja – metsosopran
EMTA üliõpilased
Dirigent – Toomas Vavilov
Rain Vilu – koordinaator
Piret Sandberg – kontsertmeister
Tolmuks taotud
Paul Daniel (s 1977) – “Pankovitsa kiriku kellad”
Yang Ren (s 1987) – “Sümfoniett nr 1”
Mads Schang Olsen (s 1996) “Fortalt tid” / “Narrated Time”
André de Sousa Vieira (s 1976) – “Reencontros”
solist Milda Drejerytė (sopran)
I “A Fada do meu jardim”
II “A Bússola”
III “Reencounter”
Oliver Dubon (s 1997) – “Satellites”
Eladio Aguilar (s 1997) – “Recycled deconstruction”
Liisa Hõbepappel (s 1994) – “Hammered into dust and shards we’ll lie” (“Ja nii me lamame, taotuna kildudeks ja tolmuks”)
solist Iris Oja (metsosopran)
“The Church Bells of Pankovitsa”. Pankovits village is located in Setomaa, on the territory of present-day Russia. The church suffered damage during the Estonian War of Independence and was completely destroyed in World War II in 1944. Finnish ethnomusicologist Armas Otto Väisänen visited Setomaa in 1913, recording, among other things, Mikk Semmen’s kannel playing, which imitated the sound of church bells. The piece was accompanied by a song with a Seto text “Pliine, vatsku, pliine, vatsku, oinapää, oinapää…”. In my work, I tried to capture the archaic sound of a folk song, without directly quoting it. Nor was my goal to capture the message of the text, but to capture the ringing of church bells as a symbolic foreshadowing of eternity. (Paul Daniel)
“Sümfoniett nr 1”. Püüdsin luua piiratud instrumentaariumiga kauneid ja salapäraseid muusikalisi värve; olen jäljendatud ka looduslikke helisid. Kogu seda kujutluspilti võib vaadelda kui kellegi ekslemist hämuses metsas. (Yang Ren)
“Fortalt tid” tähendab taani keeles ‘jutustatud aega’. Lugu lugedes on võimalik tunnetada nii seda, kui pikk on loos kujutatud ajavahemik (jutustatud aeg) ja kui aeglaselt või kiiresti seda jutustatakse (jutustamise aeg). Mõned lood on lühikesed, kuid kõnelevad pikast ajavahemikust, ja vastupidi.
See pala on rida lühikesi osi, millest igaüks esindab vaikiolekut, ilma selge dramaatilise kaareta. See võib võtta kuulajalt ajataju, aga ka lühendada või pikendada iga osa, sõltuvalt sellest, kui huvitava kuulaja leiab muusika olevat või millise vaimse seisundi muusika esile kutsub. (Mads Schang Olsen)
“Reencontros” (“Taaskohtumised”) sopranile ja kammerorkestrile on kolm lühiluuletust: “Minu aia haldjas”, “Kompass” ja “Taaskohtumine”, kus helilooja uurib seesmisi kogemusi abstraktse mõtlemise kaudu. (André de Sousa Vieira)
Reencounters
I The Fairy of my garden
Come gently,
and with tenderness snuggled up… guided.
The mystery stayed,
I just felt.
II The Compass
Needle of the North,
of spaces not felt before.
Needle of dreams,
guide of the target.
III Reencouter
The time stops,
the sound of silence vibrates,
the harmony invades the space.
The mystery dissipates on arrival.
The Reencounter happens.
(Text and translation: André de Sousa Vieira)
“Satellites” (“Satelliidid”) on teos, kus materjal tiirleb ümber orkestri nagu satelliidid. Pealkiri on lühem variant fraasist “satelliitriik”, millele olen hiljuti Eestisse kolinult palju mõelnud. Olin šokeeritud endise Nõukogude Liidu kahanevast mõjust ja Ameerika tugevast mõjust, mis oli hakanud seda asendama. Säästupoed on täis nõukogudeaja vanu riideid, samal ajal kui tänavatel on hamburgeriputkad ja hipsterikohvikud. Lisaks huvitas mind praegune identiteedikriis, mida mulle paljud eestlased oma riiki tutvustades selgitasid.
Siinne kultuur on osalt seotud Põhjamaadega, teisalt Baltimaadega, olles samal ajal USA ja Venemaa vahelise külma sõja järgsete pingete keskel. Tore on näha, et Eestil õnnestub üle kõigi nende kummaliste mõjurite, mille vahel ta asub, eredalt särada. Selle teose kulgedes loodan abstraktselt edasi anda endale truuks jäämist, mida ma selle kauni riigi puhul nii väga imetlen. (Oliver Dubon)
“Recycled Deconstruction”. Tänapäeval on meil vastutus hoolitseda maailma eest asju taaskasutades. Et jätta tulevastele põlvedele parem maailm. Kuid mis juhtub, kui mõtleme taaskasutuse peale mitte ainult tuleviku seisukohast, vaid ka minevikus põhjustatu kaudu. Meie varasemad teod on põhjustanud praeguse ja kutsuvad esile tulevase.
Võtsin meloodia oma keelpillikvintetist “Sadreuc” ja motiivi oma brasskvintetist in E, et anda neile võimalus end uuesti leida, olla taaskasutatud. Milleks? Sel samal põhjusel nagu me prügi taaskasutame – parema tuleviku nimel.
See lihtsalt selgitab minu praegust elu: kombinatsioon sellest, mis ma olin ja kuidas ma end oma minevikust arendan. Teisisõnu: ma töötlen end ümber. (Eladio Barreto Aguilar)
“Hammered into dust and shards we’ll lie” (“Ja nii me lamame, taotuna kildudeks ja tolmuks”). Mõni aeg tagasi sattusin lugema 11. sajandi Shmuel HaNagidi luulet. Peter Cole’i eesmärk, kelle vahendusel need algselt heebreakeelsed read minuni jõudsid, on tõlkida luulet, kaotamata selle poeetilist reaalsust. Ta on toonud need read vabavärsis tänasesse aega. HaNagidi luules põimuvad juudi ja araabia esteetika, moslemi Ibeeria maailm klassikalise Kreeka pärimusega. Nende tuhande aasta taguste kihtide elav sümbioos on kõnekas ka täna. Luuletuse lõpuridades mainitud kildudeks ja tolmuks taotud taldrik on Araabia luules levinud kujund tähistamaks elu haprust. (Liisa Hõbepappel)
“Gazing Through the Night”
Gazing through the
night and its stars,
or the grass and its bugs,
I know in my heart these swarms
are the craft of surpassing wisdom.
Think: the skies
resemble a tent,
stretched taut by loops
and hooks;
and the moon with its stars,
a shepherdess,
on a meadow
grazing her flock;
and the crescent hull in the looser clouds
looks like a ship being tossed;
a whiter cloud, a girl
in her garden
tending her shrubs;
and the dew coming down is her sister
shaking water
from her hair onto the path;
as we
settle in our lives,
like beasts in their ample stalls –
fleeing our terror of death,
like a dove
its hawk in flight –
though we’ll lie in the end like a plate,
hammered into dust and shards.
(Shmuel HaNagid (u 993–1056), tõlkinud Peter Cole)
EMTA Sinfonietta on Eesti Muusika- ja Teatriakadeemia õppeorkester, kus mängivad tudengid ja kuhu vajadusel kaasatakse professionaalseid muusikuid teistest kollektiividest. Klassikalise repertuaari kõrval esitatakse ka noorte heliloojate kompositsioone, samuti saavad orkestri ees kätt harjutada noored, alles õppivad dirigendid. Käesoleval kontserdil juhatab orkestrit Toomas Vavilov.
Esiettekandele tulevad muusikaakadeemia tudengite sel õppeaastal valminud helitööd, juhendajad Helena Tulve, Tõnu Kõrvits, Toivo Tulev ja René Eespere.
festivali Publikuküsitlus
EMP TV otseülekanne.