Konkursi “Noor helilooja 2021” finaalkontserdil kõlavad esimesest voorust edasi pääsenud mõlema vanuserühma teosed. Ettekannete põhjal valib žürii välja parimad võistlustööd, mille autoreid autasustatakse. Preemiafondi toetab LHV, kes tunnustab võitjat “LHV noor helilooja 2021 preemiaga” ning oma lemmiku valib ka koostööpartner Klassikaraadio, kes kontserti salvestab ja vahendab.

Noorem vanuserühm

Kertu Katriin Kotkas  — “Isabel. Muutlik hing segases ilmas”
Georg Jakob Salumäe  — “Kadunud”
Selina Feklina  — “Loomade polka”
Reti Noorhani  — “Vool”
Hele-Riin Raun  — “Ühe lehe lugu”

Vanem vanuserühm

Artur Tjagunovitš  — “Dust in the eyes”
Säde Ariel Ojasoo  — 霧 [kirí] (“Udu”)
Kristjan Kannukene  — “KRY”
Hanna-Ingrid Nurm  — “Küünlavalgel tantsivad varjud”
Margot Männik  — “Lained”
Merilyn Jaeski  — “Mehaaniline liikumine mitmetasandilisel trajektooril”
Joosep Ottokar Oja  — “Minu senine elu Elleris”
Brita-Liis Oruste  — “Märtsijänes”
Brenda Pärtel  — “Pilved”
Emiliya Borisova  — “Pimedus – Sähvatus – Kaja”
Gregor Kulla  — “Põrkumine”

“Isabel. Muutlik hing segases ilmas” (2021) Pala on lugu kahest noorest hingest ja sõprusest nende vahel, mida mõjutavad nii välis- kui ka sisemaailma katsumused. Ning kuigi vahel võib saatus lüüa kiilu ka parimate semude vahele, leebuvad nad kord, mõistes, et sõprus on riiust rohkem väärt.

Lugu kirjutades pidasin silmas erinevaid kõlakujundeid, mis tähistavad sõprust erinevates olukordades – vahel tunneme end maailmavallutajatena, teinekord aga tundub aeg seiskuvat. Kokkuvõttes on tegu siiski helge ja õnneliku looga. (Kertu Katriin Kotkas)

“Vool” (2021) on sündinud Viljandis, 2020. Proovisin selle looga muusikas väljendada vee voolamist lainetena – alguses tagasihoidlik ja õrn, aga võib kasvada suureks ja valjuks ning siis jälle maha rahuneda. See iseloomustab elu muutumisvõimet ja mõtiskleb, kuidas leida tasakaalu. Kui palju võib elu kahe täiesti erineva reaalsuse vahel loksuda.. või siis.. voolata. (Reti Noorhani)

“Kadunud” (2021) Miks “Kadunud”? Praeguse aja tõttu on tihtipeale tunne, et minu harjumuspärane elu, sõbrad ja vahel ka ma ise oleks justkui kadunud. Kuid nagu võite kuulda teose helgest lõpust, kõik mis vahel tundub olevat kadunud, saab olla leitud.

Määravat rolli minu muusikuteel on mänginud viiuliõpetaja Tiina Pangsep. Pühendasin oma esimese viiuliloo tänutundega just temale. (Georg Jakob Salumäe)

“Ühe lehe lugu” (2021) “Ühe lehe lugu” räägib lehest. Puulehest, kes kevadel puhkeb, suvetuules lendleb ning elab üle sügistormid. Mulle meeldib väga löökpillide kõla, seega oli vibrafon minu jaoks huvitav ning kindel valik. Eksamiks valmistudes olen kuulanud palju Urmas Sisaski loomingut ning ma usun, et see oli üks minu inspiratsiooniallikaid. (Hele-Riin Raun)

“Loomade polka” (2021) lugu sai inspiratsiooni rahvamuusikast ning on kirjutatud viiulile ja klaverile. (Selina Feklina)

“Dust in the eyes” (2021) Teost inspireeris kujuteldav maastik – tühermaa, kus uitab vaid tuul, ajades üles roostetolmu unustatud vanaraualt. (Artur Tjagunovitš)

“霧 (Kirí – Udu)” (2021) Teost  inspireeris otseselt ilmselt kõige rohkem vibrafon pillina. Kuna sellel on nii müstiline kõla, hakkas mind huvitama, millist kontrasti võiks mõne teise pilliga selle kõrvale luua. Valisin pildile klarneti, mille sügav ja mänglev kõla vastandub vibrafoni kerge, kajava üksildase kõlaga. Kuna mulle pakuvad huvi traditsioonilised Aasia päritolu teosed nende eripäraste heliskaalade, instrumentide, sügavate hoomamatute kõlade, rütmide ja meditatiivsusega, siis proovisin tuua teosesse midagi sellest mida tunnen näiteks Gamelani kuulates. See peaks olema üks meditatsioon, mille peateemaks on ekslemine, sellest ka teose nimi – kirí (jaapani keeles udu). (Säde Ariel Ojasoo)

“Küünlavalgel tantsivad varjud” Kuskilt on mulle kõrvu jäänud, et eestlased on tulevaataja-rahvas. Ka mulle on alati meeldinud elavat tuld vaadata, isegi kui see on kõigest küünlaleek. Väike, aga väga elav. Mõte kirjutada „Küünlavalgel tantsivad varjud“ sai alguse küünlaleeki kujutavast klarneti meloodiast ja vibrafoni kõla tundus sellega ideaalselt kokku sobivat. Pikalt keskendusin oma mõtetes leegile: kuidas see väreleb ja tantsib ning on õhuvooludes vahel täiesti ettearvamatu. Ühel hetkel sain aga aru, et see, mis küünlaleegi nii müstiliseks muudab, on ju hoopis valguse vastand – varjud. Ja varjud saavad tantsida vaid küünlavalgel, elava tule valgel, sest elav tuli viib nad tantsule! Mõelge, kui igav võib varjudel tänapäeval olla… elektrilambid on nii tuimad tükid, ei nemad mõista tantsida. (Hanna-Ingrid Nurm)

“Lained” (2021) Teose kirjutamisel inspireerisid mind enda isiklikud kogemused, hirmud ja ebakindlused. Kirjutades tahtsin panna ennast proovile, kirjutada pillidele, mida ei olnud varem kasutanud. Lisaks oli eesmärgiks jätta välja meloodia ja keskenduda teistele muusikalistele parameetritele: rütmidele, dünaamikale ja kõlavärvidele. (Margot Männik)

“Mehaaniline liikumine mitmetasandilisel trajektooril” (2021) See teos on sissevaade füüsikalisse nähtusesse, mis kannab mehaanilise liikumise nime. Helipildis joonistuvad välja mitu liini. Igaüks järgib omaenda teekonda, mis on tajutav mõttelise trajektoorina. Kooskõlade tulemusel tekib justkui mitu tasandit, mis siiski omavahel kokku puutuvad. Teose jooksul vaheldub mitmel juhul liikumise viis ja selle kiirus ning ka liinide paiknemine teineteise suhtes on pidevas muutumises. Liikumise lõppedes koonduvad kõik trajektoorid kokku ning jõuavad ühte sihtpunkti. (Merilyn Jaeski)

“Minu senine elu Elleris” (2021) Teos kujutab minu senist elu Elleri koolis, kõiki minu kogemusi, õppetunde ja mis kõige tähtsam, selle kooli inimesi. Lugu algab esimesest hommikust, kui teadsin, et tõstan esimest korda jala uude kooli ning lõpeb, peale jõuluvaheaega uue aasta tulekuga. (Joosep Ottokar Oja)

“Pilved” (2021) Lugu on inspireeritud suvisest päevast, kui klaveripartiina kujutatud pilvepallid triivivad mööda asuursinist taevast. Tuul, mida väljendab viiul, pillutab mänglevalt lumivalgeid pilvekogumikke üle taeva. (Brenda Pärtel)

“Pimedus – Sähvatus – Kaja” (2021) Mind inspireeris kirjutama mõte kosmosest: pimedus, tähesähvatused ja seejärel kaja kosmosepimeduses laialivalguvast tähetolmust. Teos on kirjutatud klaverile ja vibrafonile. Klaveri valisin, kuna ise seda mängin, vibrafon kajastab aga minu meelest väga hästi just sellist heli, mis saaks olla kosmoses (kui see oleks reaalne). (Emiliya Borisova)

“Põrkumine” (2021) Teos on pilastav ja parodiseeriv, kuid seda võimalikult eluliselt. Omavahel põrkuvad tõsiseltvõetavus ja iroonia, romantika ja melanhoolia. Vastandumise teel püüdsin tunnetada läbi bipolaarse olemuse. Tujud vihklevad ilmakaarte vahel kiiremini kui tuulelipp ning sedasi on keeruline millestki kinni võtta. Melanhoolsele proloogilile järgneb ekstaatiline hüperaktiivsus, mis murdub sisemonoloogi. (Gregor Kulla)

“KRY” (2021) on itk, sügav ahastus ja nutt. Tühjus, milles on püüdlus taastäitva Armastuse poole. Kirjutasin teose viiulile ja klaverile, traditsioonilisemale duole, sest mind paelusid klaveri kõrgema registri intensiivne kellalik kõla ja kaja ning viiuli intensiivsed värvikad väljendusvahendid. Arvestades seda, et siiani olen kõigis oma teostes ise mänginud, oli selle loo kirjutamine teistsugune. See erineb ka minu eelnevatest, sest ma kirjutasin otse inspiratsioonist, mitte ei järginud ranget süsteemi. (Kristjan Kannukene)

“Märtsijänes” (2021) Antud teos on minu esimene instrumentaalpala mitmele erinevale pillile. Samuti oli minu jaoks esmakordne kirjutada muusikat löök- ja puhkpillidele. Lugu sai nimeks “Märtsijänes” alles täitsa lõpus, kui avastasin “Alice Imedemaal” lugedes, et teos on sama kentsakas kui Märtsijänes jaburas teelaudkonnas – kohati seosetu, kuid samal ajal ka väga mõtestatud. Lisaks valmis lugu märtsis, mis sobis ka pealkirjaga hästi kokku. (Brita-Liis Oruste)