Mundus Invisibilis

Age Veeroos (s 1973)  – noortepala “Kapriis” soolovioolale (2021, esiettekanne)

Bronius Kutavičius (s 1932, Leedu) – “Anno cum Tettigonia” kvartetile ja lindile (1980)

Age Veeroos (s 1973) – keelpillikvartett “Lausuja” (2021, esiettekanne)

Maija Einfelde (s 1939, Läti) – Keelpillikvartett nr 3 (2009)

Anna Ķirse (s 1988, Läti) – “Mundus Invisibilis” kvartetile ja elektroonikale (2020)

Santa Ratniece (s 1977, Läti) – “Aragonite” (2005)

“Kapriis” (2021, esiettekanne). See vioola pala võiks olla “mälumängu” harjutus pillimängijale, et leida üles erinevates positsioonides, erineva tämbri ja dünaamikaga korduvaid noote ning nendel varieeruvaid motiive. (Age Veeroos)

“Anno cum tettigonia” (‘aasta rohutirtsuga’) keelpillikvartetile ja lindile (1980) on ratsionaalse meisterlikkusega loodud kompositsioon, mis põhineb ainulaadsel harmoonial (meenutades iidset leedu paaniflöödi skudučiai helirida) ja on täpselt paika pandud muusikalise gradatsiooniga. Seda kaanonina komponeeritud teost peetakse leedu minimalismi klassikaks. Teose tekstuur järk-järgult tiheneb, kuni saabub kulminatsioon, et seejärel taas hõreneda. Rohutirts on Jaapani mütoloogias aasta sümbol. Selles teoses on samasugune ajastus: helitöö koosneb 365 taktist ja igas seitsmendas taktis on rütmis veidi erinevusi, samuti on kaheteistkümnel korral lindilt kuulda kella lööke. Võib ka olla, et rohutirtsul on helilooja jaoks isiklik tähendus. Intervjuus muusikateadlasele Inga Jasinskaitė-Jankauskienėle on ta tunnistanud, et lapsepõlves oli ta tugevasti mõjutatud viiuli kõlast: “Olin hämmastunud, arvasin, et see on ime.” Kutavičiuse loomingus on keelpillide helid kõige ilusamad ja vaheldusrikkamad. Võibolla oli tal soov komponeerida 365-taktiline kvartett, mis võiks korduda, viibida ja püsida igavesti. (Austė Nakienė)

“Lausuja” (2021, esiettekanne). Poogenpillide kõlalisi võimalusi silmas pidades on loos püütud edasi anda häälitsemist, pobinat, vilinat, sosinaid, oigeid…, mis ühtekokku moodustavad katkematu, ilma tähenduseta jutuvada. Komponeerimise käigus kuulasin ja lasin endast läbi palju tämbreid, rohkem või vähem helisevaid kõlasid. Teoses ei puudu aga ka taotlus panna keelpillid nendele omasel moel laulma. (Age Veeroos)

“Keelpillikvartett nr 3” (2009). Maija Einfelde (s 1939) on sündinud ja kasvanud Valmieras muusikute peres – tema isa oli oreliehitaja ja ema mängis kirikus orelit. Ta on lõpetanud 1966. aastal Läti konservatooriumi Jānis Ivanovsi kompositsiooniklassis. 1968. aastal alustas ta pedagoogilist tegevust, õpetades mitmes muusikakoolis kompositsiooni ja muusikateooriat.

Heliloojana kirjutab ta peamiselt koori- ja kammermuusikat. Barlow’ kompositsioonikonkursil (1997) sai ta oma kammeroratooriumi “Pie zemes tālās…” (“At the Edge of the Earth…” eest kõrgeima auhinna. Sellest peale algas ka laiem rahvusvaheline tähelepanu. Ilmutusraamatu tekstiga teos “Un es redzēju jaunas debesis” (“And I Saw a New Heaven”, 1998) on Hilliard Ensemble tellimus. Tema kontsert neljale klarnetile orkestriga ning “Maija balāde“ (“May Ballad”) on olnud rahvusvahelise heliloojate rostrumi soovitatud teosed. Maija Einfelde on pälvinud mitmeid auhindu: Läti suure muusikaauhinna (1997), Läti vabariigi kultuuripreemia (1999), Läti autorite ühingu välja antava Copyright’s Infinity Award’i (2000), 2002. aastast on ta Läti teaduste akadeemia auliige. (Maija Einfelde)

Keelpillikvarteti “Mundus invisibilis” (“Nähtamatu maailm”, 2020) idee sündis seente niidistiku erinevate vormide vaatlemisest, tõlkides selle ruumis hargnevat maa-alust võrgustikku ajadimensiooni. Kogu seeneniidistiku kaudu vabalt liikuvad seenrakkude tuumad ilmuvad selles teoses eri tüüpi ja pikkusega impulsside või pulsistruktuuridena. Nendest sünnivad mitmed kuuldavad makrostruktuurid või helikehad, mida võib kujutleda seentena. Elektrooniline partii koosneb peamiselt summutatud löökidest klaveri keeltele ja nende kajast pilli korpuses.

18. sajandi botaanik Carl Linnaeus nimetas inimsilmale nähtamatute mikroorganismide maailma, sealhulgas seeni ja nende eoseid mundus invisibilis. Enne teda tähendas mundus invisibilis tabamatut, varjatud ala, kus elavad hinged ja vaimud. Minu maailmapildis on nende kahe vahel sarnasus ja seos, mida uurin selles teoses. Võib väga hästi olla, et vaimude maailm on põimitud ja ühendatud niitidega veelgi peenemlt kui niigi raskesti mõistetav seeneniidistiku võrgustik. (Anna Ķirse)

Keelpillikvartett “Aragonite” (“Aragoniit”, 2005) on kirjutatud pärast reisi Slovakkia koobastesse 2005. aasta suvel. Teos sai inspiratsiooni imelisest loodusnähtusest – maa-alustesse kaljukäikudesse peidetud aragoniidikristallidest. Tundub mõeldamatu, et loodus suudab luua midagi nii ilusat, mis on peidus Maa sisemuses. Stalaktiidid on võtnud oksa või lilleõie kuju, seetõttu nimetatakse neid raudlilledeks. Mind haaras tohutu, tuhandete aastate pikkune aragoniidist stalaktiitide teke, mis tundus ajatu. Seetõttu kulgeb kompositsioon aeglase, pideva liikumisena, peegeldades peeneid õrnu sisemisi muutusi. (Santa Ratniece)

Sinfonietta Rīga keelpillikvartett on asutatud 2007. aastal. Ehkki ansambli repertuaaris on esindatud teosed kõigist muusikaajaloo perioodidest, esitatakse kõige meelsamini nüüdismuusikat. Ansambel on koostööd teinud paljude Läti muusikutega, püsivamad partnerid on olnud kontratenor Sergejs Jēgers, löökpillimängija Ivo Kūrskops, klarinetist Guntis Kuzma, kontrabassist Jānis Stafeckis; elektroonilist helitöötlust vajades on abijõuks olnud Sinfonietta Rīga kunstiline juht Normunds Šnē. Sinfonietta Riga keelpillikvartett on olnud nomineeritud Läti suurele muusikaauhinnale aasta debüüdi kategoorias (2007). Kvartett on lisaks Riiale üles astunud paljudes paikades Lätis.