Balti meel

Elis Hallik (s 1986) – “On radu, mis juhivad läbi varjude” kahele viiulile, vioolale, tšellole, klaverile, flöödile, klarnetile (2021, esiettekanne) 

Diana Čemerytė (s 1974, Leedu) –  ““Meine Seele wartet …”, pärast Bachi kuulamist” flöödile, klarnetile, viiulile, vioolale, tšellole, klaverile (2020)

Žibuoklė Martinaitytė (s 1973, Leedu) – “Solastalgia” klarnetile, klaverile, viiulile, vioolale, tšellole (2020)

Beat Furrer (s 1954, Austria) – “Spur” keelpillikvartetile ja klaverile (1998) 

Evija Skuķe (s 1992, Läti) – “Locust. Beauty of Destruction” keelpillikvartetile (2015/2017) 

Régis Campo (s 1968, Prantsusmaa) – “Pop Art” flöödile, klarnetile, viiulile, vioolale, tšellole, klaverile (2002)

“On radu, mis juhivad läbi varjude” (2021, esiettekanne)
Elis Hallik: Kõndides mööda vanu, sissetallatud radu, tulevad meelde need read:
Karm, napp on põhjamaa valgus.
Rege veavad siin rasked varjud,
valvavad öökullid, hundid.
Sõna krigiseb hammaste all. [—]
Millest mina räägin on
tolmukübeme tants
põhjatus päikeses.
(Doris Kareva, “Karm, napp on põhjamaa valgus”) (Elis Hallik)

““Meine Seele wartet …”, pärast Bachi kuulamist” (2020). 2020. aasta algas nagu iga teine. Jaanuaris külastasin Saksamaal Leipzigis Johann Sebastian Bachi muuseumi ja Püha Tooma kirikut, kus helilooja pikalt töötas ja komponeeris. Siis tuli märts, Euroopa keerati lukku ja me kõik jäime karantiini nelja seina vahele. Enam ei olnud ei kontserte, esiettekandeid ega kultuurielu, midagi nõrgalt hingitses ainult veebis. Hakkasin intuitiivselt otsima Tooma kiriku kontserte ja tasapisi elama koos Bachi muusikaga. Eriti hästi harmoneerus minuga aaria “Meine Seele wartet” (“Mu hing ootab Issandat”) kantaadist “Aus der Tiefen rufe ich, Herr, zu dir”. See muusika lihtsalt vallutas mu, hakkas peas järelejätmatult helisema ja nõudis ilmselgelt ümbervalamist uutesse helidesse… Seega algab minu teos nagu Bachi aariagi 12/8 taktimõõdus ja Lento’s. Selle aaria meloodiline motiiv on kogu minu teose jaoks väga oluline – see on kogu pala võti. Samuti rütmiline pulsatsioon – veerand- ja kaheksandiknootide järgnevus klaveril on väga oluline. Bachi aaria sisaldab väga ilusa luteri kiriku koraali “Herr Jesu Christ, du höchstes Gut”, mille fragmenti kasutasin loo lõpus flöödi- ja klarnetipartiis. (Diana Čemerytė)

“Solastalgia” (2020) kammeransamblile (klarnet, klaver, viiul, vioola ja tšello) on festivali “Muzikos Ruduo” tellimus (2020). Üsna sageli leian mõnes sõnas, mida ma pole varem kohanud, peidetud ideid. Solastalgia on hiljuti vermitud mõiste, mis äratas kohe minu kujutlusvõime nii oma tähenduse kui ka sõna enda kõlaga. Solastalgia juured on sõnades solace (lohutus) ja desolation (mahajäetus, hüljatus, lohutamatu kurvastus). Lohutuse tähendus on seotud häda leevendamise või lohutamise või lohutuse pakkumisega ängistavate sündmuste korral. Mahajätmine on seotud hülgamise ja üksindusega. Liitel –algia on valu või kannatuste varjund. Seega on solastalgia selline koduigatsuse vorm, mida tavaliselt määratletakse nostalgia korral, välja arvatud see, et ohver ei ole oma kodust ega kodukeskkonnast lahkunud. Solastalgia on seega lihtsalt öeldes “koduigatsus, mida tunned, kui oled ikka veel kodus”.  See termin on seotud keskkonnamuutuste ja globaalse soojenemise põhjustatud ängistusega. See mõiste omandas ülemaailmse pandeemia ajal uusi tähendusi, mil me kõik oleme tundnud puudust lohutusest ja igatsust sellise elu järele, nagu me seda teadsime olevat.

Nostalgia mõiste on üks olulisi komponente minu loomingus, solastalgia astub veel ühe sammu edasi, annab sellele järgmise kihi. (Žibuoklė Martinaitytė)

“Spur” (1998), Spur – saksa k ‘jälg’, ka ‘rööbas’. Ehkki pealkiri on ainsuses, pakub Furreri muusika välja mitmeid ‘jälgi’ – klaver ja keelpillid kulgevad enamasti erinevalt, ehkki sama kiirusega ja põgusalt teemasid vahetades. Kui klaver ja keelpillid vahetavad ‘jälgi’ – sageli pärast ootamatut pausi – teevad nad seda samaaegselt, hoolimata sellest, kas kumbki võtab siis üle teise senise materjali või liiguvad mõlemad edasi erinevates suundades. Korduvalt on klaveril oktavite ja oktavi-lähedaste intervallide võbelemist, millele vastavad keelpillide kiired pöörded, palavikulised värvid, crescendo’d, pizzicato’d ja arpedžod. Võib endale ette kujutada tagaajamist, kiireid põikeid nurga taha, efekte, mis ühtaegu panevad juuksed püsti tõusma ja on koomilised. Kui lõpuks klaver ja keelpillid satuvad samale ‘jäljele’, on ilmselt silmapiiril finiš. Teos on kirjutatud Arditti kvartetile ja Ian Pace’ile, esiettekanne oli festivalil “Wien Modern”. (Beat Furrer)

“Locust. The Beauty Of Destruction” (“Rändrohutirts. Hävitamise ilu”, 2015/2017) keelpillikvartetile. See on pala, kus on lõputult aega. Erinevate ajakorraldusviiside, algoritmide ja proportsiooniparameetritega mängides olen loonud ühtlaselt ettearvamatu helimassi, kus on prioriteediks “liikumine” (glissando ja crescendo – diminuendo). Selle voolavuse tõttu muutuvad helide tegelikud kõrgused teisejärguliseks. Tirtsud on olnud katkude toojad kogu meie ajaloo vältel – neid mainivad nii vanad egiptlased, piibel kui ka koraan. Pärast põuaperioodi lõppu algab taimede intensiivne kasv, tirtsude ajus kutsub serotoniin esile tohutu muutuste laine: nad hakkavad paljunema ja lähevad rändama, kui nende arv on piisavalt suur. Nende vastsed kasvavad täiskasvanuks väga kiiresti. Nii täiskasvanud tirtsud kui ka nende vastsed on pidevas liikumises ja söövad peaaegu kõike, mis nende teele satub. (Evija Skuķe)

“Pop Art” (2002). 1957. aastal defineeris maalikunstnik Richard Hamilton popkunsti: populaarne, üürike, äravisatav, odav, masstoodanguna toodetud, spirituaalne, seksikas, trikkidest tulvil, glamuurne, kasumlik. Ehkki see ilmselgelt “keel-põses”-määratlus ei vasta täpselt minu loomingule, sobib see siiski vähem või rohkem ka siinse teose olemuse kohta, aga mis osas – selle jätan kuulaja ära arvata. Teos on loodud Laurent Cuniot’ ja Ensemble TM+ tellimusel ning sellega püütakse esile kutsuda halastamatut biiti, mida erinevad elemendid tulevad ja üksteise järel segama, ohustades vahepeal isegi hävitada muusika ühe tahu, mille ma tahaksin panna esiplaanile. Mängustiilid on tavapärasest arendatumad, nii et mõnikord mängija paitab pilli, vahel lööb, mõnikord saab sellest mänguasi, ja pilli isegi salaja suudeldakse (kuigi ainult flööti ja klarnetit). Seega on teose aluseks olev areng – nii tõsine ja range kui võimalik – nende erinevate teatraalsete elementide poolt täielikult maskeeritud. (Regis Campo)

Ansambel Synaesthesis koosneb Leedu uue põlvkonna andekatest muusikutest, kes on võtnud missiooni esitada ning tutvustada nii Leedu kui ka teiste maade eksperimenteerimisjulgete heliloojate loomingut. Ansambli seekordne kava kannab pealkirja “Balti meel”. Tegu on jätkuprojektiga, kus muusikaline sisu muutub. Eesmärk on ühendada Baltimaid ja tuua välja nii meie geograafiast, ajaloost kui kultuurilistest eripäradest tulenevaid sarnasusi ja erinevusi. Esimene sellise pealkirjaga ülesastumine oli 2020. aastal Londonis, tähistamaks Leedu taasiseseisvumise 30. aastapäeva, kavas Pēteris Vasks, Arvo Pärt, Bronius Kutavičius ja Ramūnas Motiekaitis. Seekordsesse projekti on valitud teosed noorematelt Balti heliloojatelt (Elis Hallik, Diana Čemeryte, Žibuoklė Martinaitytė, Evija Skuke), kuid nende kõrval on ka kaks heliloojat kaugemalt – Beat Furrer ja Regis Campo – kes kõditavad meie Balti kujutlusvõimet. Kõnealuse projektiga avab Synaesthesis omamoodi kultuuridialoogi, et leida ühine väli muusikalisteks ja muudeks ettevõtmisteks.