Ester Mägi (1922–2021) on lõpetanud Tallinna konservatooriumi kompositsiooni erialal 1951. aastal Mart Saare õpilasena ning Moskva konservatooriumi aspirantuuri Vissarion Šebalini juhendamisel. Seejärel töötas ta palju aastaid Tallinna konservatooriumis muusikateoreetiliste ainete õpetajana. Ta on kirjutanud suurvorme (sümfoonia, klaverikontsert, kantaat “Kalevipoja teekond Soome”, “Bukoolika”, “Variatsioonid” klaverile, klarnetile ja kammerorkestrile jne), kuid kõige enam on tema loome hulgas mitmesuguseid kammerteoseid. Ta on ka hinnatud koorimuusikalooja ning värvikate klaveriteoste autor. Ester Mägi helikeel on välja kasvanud eesti rahvaviisist ja siin on kindlasti suur mõju olnud tema õpetajal Mart Saarel. Mägi on varasemal ajal käinud ka ise rahvaviise kogumas. Harva tervikviise kasutades on ta rahvaviisist saanud algimpulsi, arendades muusikat edasi vabalt, nõnda et see kulgeb justkui improvisatsiooni või fantaasia laadselt ning sageli vanale rahvalaulule omaste huigete ja helletustega põimitult. Kui rahvusvaheliselt tuntuim eesti rahvaviiside kasutaja Veljo Tormis on enamasti ära kasutanud arhailiste viiside maagilise, loitsiva olemuse, siis Mägi on avanud nende lüürilise külje. Sealjuures on tema muusika rahulikult jutustav iseloom, mis jääb vaoshoituks ka kõige traagilisemas, justkui juuripidi folkloorses maailmas. Rahvaviisiainelised on näiteks ulatuslik ja rapsoodialaadne klaveriteoses “Vana Kannel” (1985), orkestripoeem eesti karjaselüürikast “Bukoolika”, “Huiked” sopranile, flöödile, kitarrile, “Duod rahvatoonis” flöödile ja viiulile, “Dialoogid” flöödile, klarnetile, tšellole, klaverile (1976) jne.