Helena Tulve (s 1972) muusika keskmes on lakkamatu muutumine ja sellega seotud protsessid. Tema muusika kasvab välja lihtsatest algimpulssidest, olles mõjutatud looduslikest mustritest, orgaanikast ja sünkroonsusest. Ükski heli pole Tulve muusikas välistatud ning võib selles leida oma koha ja aja.
Saksa muusikateadlane Wolfgang Sandner on iseloomustanud Tulve loomingut: “Tulve muusika imetlusväärsemaid omadusi on see, et muusika nagu ei olekski komponeeritud, vaid et kõik nagu juhtuks iseenesest – pillid justkui mängiksid ise, mitte et neid mängitakse. Tema muusikas ei tungi vormid kunagi esiplaanile. Tulve struktuurid on nagu kivid või puud, milles kõik on ilmselge: mõned on okslikud, mõned ilusad, mõned saladuslikud, teised jälle lihtsad ja selged. Tulve muusika võiks paigutada maastikule, kuhu see sulanduks suurepäraselt ilma kedagi häirimata.”
Helena Tulvel on ilmunud kolm autoriplaati: “Sula” (Eesti Raadio, 2005), “Lijnen” (ECM, 2008) ja “Arboles lloran por lluvia” (ECM, 2014).