Kuldar Sink (1942–1995) on oma põlvkonna üks eredama ja omapärasema andega eesti heliloojaid. Tema esimesed kokkupuuted muusikaga olid vaimuliku muusika kaudu. Tema isa Peeter Sink oli vaimulik, ema Marje Sink helilooja, kes kirjutas peamiselt vaimulikku muusikat oma abikaasa tekstidele. Ema oli ka Kuldar Singi esimene muusikaõpetaja. 1960. aastal lõpetas Sink Tallinna muusikakooli teooria- ja kompositsioonierialal, kus teda juhendasid Harri Otsa, Uno Naissoo ning Veljo Tormis. 1961. aastal lõpetas ta sama kooli ka flöödi erialal. 1961–1966 õppis ta kompositsiooni Leningradi konservatooriumi kaugõppes Andrei Petrovi juures, kuna vaimuliku perest pärinemise tõttu ei võetud teda Tallinna konservatooriumi vastu. Kuldar Sink on töötanud flöödimängijana Estonia teatris (1960–1963) ja ERSO-s (1963–1973), samuti olnud Tallinna Kammerorkestris pianist. 1973. aastast kuni oma surmani oli ta vabakutseline helilooja.
Kuldar Sink oli suure lugemusega, ta oli omal käel õppinud mitmeid keeli ja kunstiajalugu. Ta oli isepäine ja kompromissitu isiksus, kes hoidus suhtlemast nõukogulike asutuste ja ametnikega. Viimased eluaastad elas ta kaunis eraklikult Võrumaal. Tema elu katkes tuleõnnetuse läbi, leekidesse jäi ka valmiv piibliaineline ooper. Singi heliloomingus oli kaks kõrgperioodi: 1960. aastad ja 1980. aastate teine pool. Tema helikeel muutus paarikümne aasta jooksul mitu korda niivõrd põhjalikult, et on üllatav nende kuulumine samale autorile. Alates 1980. aastate lõpust kirjutas Sink palju vokaalteoseid vaimulikele tekstidele.