Toivo Tulev (s 1958) on lõpetanud 1990. aastal kompositsiooni erialal Tallinna konservatooriumi Eino Tambergi õpilasena ja 1998. aastal Eesti muusikaakadeemia magistrantuuri, samuti täiendanud end Sven-David Sandströmi juures Stockholmi kõrgemas muusikakoolis (1991) ja elektroakustilise muusika alal Kölni kõrgemas muusikakoolis (1996). Praegu on ta EMTA kompositsiooni ja orkestratsiooni õppejõud. Tulevi muusika on sageli ühtaegu staatiline ja pulseeriv, sissepoole vaatavalt kaemuslik ja tundeline, isetu ja intensiivne. Helilooja on märkinud, et talle mõjuvad kaks vastandlikku alget intrigeerivalt, sageli hakkab teos arenema kahest omavahel hõõrduvast impulsist. Nõnda kui valitud tekstidest peegelduvad autori teadmised maailma aja- ja kultuuriloost, on samamoodi inspiratsiooniallikaks ja lähtekohaks olnud sageli varasem muusikalugu. Tulevil on arvukalt vokaalteoseid, nii koorile kui väiksemale lauljate koosseisule, nii instrumentidega kui ilma, nt “Magnificat” (2013) ja “Lamentatsioonid” (2011); “I said, Who are You? – He said, You” (2007); terve rida teoseid on hääl(t)ele ja erinevatele instrumentidele: “Miks?” (2013), “Flow” I–IV (2008), “Leave, Alas, This Tormenting” (2005) jne. Ta on kasutanud nii kanoonilisi kui mittekanoonilisi tekste. Korduvalt on ta pöördunud Püha Juan de la Cruzi poole, on Euroopa-väliste maade autorite, renessansiajastu madrigalide, ka autori enda tekste, vahel eri keeli ühes ja samas teoses kombineerides. Viimase aja suuremad vokaal-instrumentaalmuusika tellimused on olnud Brno filharmooniale loodud “So Shall He Descend” (2018) ning Los Angelese filharmoonia saja aasta juubeliks valminud “I Heard the Voice of Children…” (2019). Arvukate eri koosseisu ja suurusega ansambliteoste (klaverikontsert “Nada” (2015), “Seitse antifooni Pierre Boulezile” (2015), “Now Comes Good Sailing” (2014), “White House Blue Shutters – Blue House White Shutters” (2020)) kõrval on terve rida töid orkestrile (“Moradas” (1995), viiulikontsert (2002), flöödikontsert “Deux” (2004), tšellokontsert “Before” (2006), löökpillikontsert “Flow” (2009), “Descendit” (2011), “Kolm sümfooniat” (2018)) jne. Ta on kirjutanud ka lavateoseid – lühiballeti “Cruz” (2002) ja Dante ainetel ooperi “Beatrice” (2010). Oma pillidekäsitluse kohta on helilooja öelnud: “Kirjutan nii, et teos ei oleks lihtsalt abstraktsioon, vaid moodustaks ühe kindla heliruumi. Üritan partituuri käsitleda kui akustilist tervikut sarnaselt akustilisele ruumile – koos kajade ja järelkajadega.”
Tulev on kolmel korral pälvinud Eesti Kultuurkapitali aastapreemia (2001, 2003, 2021), saanud Kultuurkapitali stipendiumi “Ela ja sära” (2002), Eesti Muusikanõukogu aastapreemia (2006), Fulbrighti stipendiumi (2015), I Lepo Sumera nimelise kompositsiooniauhinna (2016). Tema loomingust on ilmunud kolm autoriplaati: “Be Lost in the Call” (Eesti Raadio, 2004), “Songs” (Harmonia Mundi, 2008) ning “Magnificat” (Naxos 2018).