“Flashing” (ingl k ‘välgatav’, ‘sähvatav’; ‘välgatus’, ‘sähvatus’) on kirjutatud aastatel 1985–1986 silmapaistvale taani akordionistile Mogens Ellegaardile. Nagu pealkirigi viitab, on see virtuoossete proportsioonidega teos, mis on ümbertöötatud materjalist, mis on võetud “Spur’i”-nimelise teose kadentsist, mis on kirjutatud 1974. aastal akordionile ja orkestrile. Siinses teoses uurib helilooja instrumendi võimalusi, näiteks crescendo või diminuendo ajal noote alal hoides (sarnaselt inimhäälega), registrite mitmekesisust (sarnaselt oreliga), atakke, mis võivad olla üsna metalsed. Nordheim seostab oma huvi akordioni vastu tööga elektroonilise muusika vallas.

“Tropus nebulosus” (“Udutroop”, 2022, esiettekanne). “Ma tõstan pilgu taevasse. Seal liiguvad märkamatult, kuid tohutu kiirusega muutudes pilved. Kõrgeimates sfäärides haprad kiudpilved, madalamal tihedad kihtpilved ning kõige madalamal vaimustavaid vorme võtvad rünkpilved. Kõige vapustavam on aga tavaline eesti udu, mis embab maad, mähib endasse elava ja elutu, muudab reaalse ebareaalseks. Maailm on imeline!” (Andrus Kallastu)

Erkki-Sven Tüüril on neli pala pealkirjaga “Spectrum”, neist I ja III on orelile, II ja IV orelile koos teis(t)e pilli(de)ga. “Spectrum I” tellis tunnustatud organist Andres Uibo ja see kõlas esimest korda 1989. aastal tema korraldatud III Tallinna rahvusvahelisel orelifestivalil. “Spectrum III” tuli Andres Uibo esituses esiettekandele 1999. aastal Nürnbergi orelifestivalil. Mõlemad soolopalad on ulatuslikud ja demonstreerivad kontsertoreli uhket ja võimsat kõlapaletti ning kontrastide võimalusi.

“Hurreh” kammerkoorile (12 soolohäälele, 2022, esiettekanne). Arash Yazdani: “Laulud, mida ma mäletan kõige enam, ehkki ma ei mäleta neid täpselt, on varases lapsepõlves kuuldud, mägipiirkondades, kus hõimuelu ja traditsioonid olid alles elus. Need ei olnud mitte niivõrd laulud, kuivõrd kollektiivsed emotsioonide pursked. Leinajate salk hakkab neid laulma spontaanselt. 

Hurreh on laulutüüp, mida laulavad mehed. Need võisid olla eepilised või lüürilised, kuid kõige võimsamad on leinalaulud. Koos teist tüüpi matuselauludega, mida laulavad (luri/kurdi rahva)  naised ja mida nimetatakse Gā Geriv’iks. Tekstid, nagu ka laulud ise, luuakse kohapeal, vastavalt sellele, mis sündmuse puhul lauldakse. Laulu sisse pannakse ka isiku nimi, kellele lauldakse. 

Hurreh või Gā Geriv ei ole etendus, nagu ka ei ole seal publikut. See on laul selleks puhuks, kui ollakse täiesti jõuetu, aga ometi laulma peab.

Siin teoses on kasutatud pärsiakeelset luulet ning luri dialektis erinevate Luri hõimude leinalaule (Gā Geriv või Xun Geriv ja Hurreh jne), milliseid on vabalt kombineeritud. Veel on kasutatud fragmenti Iraani poeedi Nima Yooshij (1897–1960) luuletusest. Ühes lühikeses lõigus on need värsid keeratud tagurpidi (luues nii erineva tähendusega sõnu, uusi foneeme ja vahelehüüdeid).

Luuletuse tähendust võib ju tõlkida, kuid võimatu on edasi anda selle rütmi, kaalu, intonatsioone, kõla (akustikat) või kõiki muid kihte, mis on kinnitunud ühe kirjandusteose külge. Algussalm kõlab nii:

Külmal talveööl
ei põle päikese ahi
nagu ka minu lambi kuum süda,
ja ükski lamp ei helenda nii nagu minu oma
samuti ei külmuta teda kõrgel sirav külm kuu.”

Sofia Gubaidulina sageli esitatav viieosaline sonaat “Et exspecto” akordionile on kirjutatud 1986. aastal. Kuna Gubaidulina on sügavalt religioosse suunitlusega helilooja, siis on ka siin teoses tihe seos kristlusega. “Et exspecto’s” viitab Sofia Gubaidulina Jeesus Kristuse teisele tulemisele. Selles teoses kohtuvad kaks kõlalist sfääri – tonaalne koraal, millele vastandub klastrite plokk. Koraal kõlab neljas esimeses osas, kuid puudub kahest viimasest. Kõik kuulajad tajuvad, kuidas teos muutub kulgedes üha dissoneerivamaks ja selle saavutamisel on oluline roll õhunupu tekitatud müral. Sonaat on pühendatud akordionist Friedrich Lipsile.

“Auf dem verborgenen Weg” (“Varjulisel rajal”, 2022, esiettekanne, tekst Jüri Reinvere). Jüri Reinvere: “Iiobi raamatus on koht: “Miks antakse valgust sellele, kelle tee on varjul, kellele Jumal igast küljest on pannud takistusi?”

Mõeldes festivali teemale “Teisiti”, näen selles pealkirjas ka inimeseks olemise juurde minu arvates kuuluvat kohustust langetada valikuid, sealhulgas valikuid, mis viivad mitte just kõige valgustatumaid radu pidi. Valikute langetamisel on üks selline imelik omadus: meie elu suunab meid tegema pidevaid valikuid, tihti valima mitme halva variandi vahel, kuid kõige hullem asi, mis me võime teha, on jätta valik tegemata või veeretada see hoopis kellegi teise õlgadele. Olen täheldanud, et just need inimesed on siin maailmas ja siin elus lõpuks kõige armetumas seisus.

Meil väikese rahvana tundub tihti, et seisame valikuteta olukorra ees ja nii palju sajandeid oleme pidanud käima ka pimeduse sees. Kuid ka see on olnud üks valik, mis on aidanud meid ellu jääda — olukorras, kus me poleks saanud astuda ülemvõimu vastu, oleks sõda meile tähendanud enesetappu.

Seda olulisem on tänases päevas vaadata teisiti: mõista, et täna me oleme kõik vabade valikute ees, meil on võimalik valida, käia kas traditsioonilisi radu … või kuidagi teisiti.”

Varjatult 

Ainult mina tean seda teed.
Kõike, mida ma ei mäleta,
kõike, mis ma meelega unustasin
kõike ta puudutab:
see öö, täis marju ja lõhnu.

Üha kõrgemale ja kõrgemale
tõuseb see rada,
üle kivide jämedate oksteni.

Ja ma näen, üsna kaugel
On nagu hommik,
kasterohke ja täis värsket õhku.

Ma põgeneksin kui alasti,
mind tervitab tee
ja kutsub mind
pimedusse.

See, mis ma olen
saab tühiseks,
kõik mis ma lootsin
jääb seljataha.
Aga üle selle sameti, mis on mu jalgade all
sosistavad linnud ümberringi:
sa oled lõpuks
ikka veel mitte pärale jõudnud.
(vabatõlge)