“Maria Anna, wach, im Nebenzimmer” (“Maria Anna, ärkvel, kõrvaltoas”, 2021, Eesti esiettekanne). Jüri Reinvere: “Paljud minu teosed on seotud teiste kunstnikega: minu teine ​​ooper “Peer Gynt” viitab Edvard Griegile, Henrik Ibsenile ja Søren Kirkegaardile; kolmas ooper “Minona” Ludwig van Beethovenile ja tema oletatavale tütrele Minona von Stackelbergile; terve teoste tsükkel, sealhulgas orkestriteos “Norilsk, nartsissid” ja ansambliteos “The Empire of May” on seotud inglise romantiliste poeetidega. Kuna meie, kunstnikud, oleme alati dialoogis meie eelkäijatega, ja loodetavasti ka nendega, kes tulevad pärast meid, on austusavaldus minu meelest midagi hästi sümpaatset. Valminud teos peab aga muidugi olema iseseisev ega tohi välise viite kaudu muutuda sisutuks või plakatlikuks.

Kõnealuse teose puhul mängis rolli minu veendumus, et meid, heliloojaid, kujundavad sisuliselt meie lähikondsed. Olen alati arvanud, et Palestrina rikast abikaasat või Brahmsi lahket ema on nende kunstnike loomingu kaudu kuulda. Ja seega olen kindel, et ka Wolfgang Amadé Mozarti puhul oli tähtis, et tema vanem õde oli Maria Anna, Nannerl. Nii nagu minu ooperis “Minona”, on ka Maria Anna ja Wolfgang Amadé puhul suur roll äraolekul: vend sõidab koos emaga Pariisi, aga õde kaasa tulla ei tohi. Vend läheb Viini ja abiellub, õde siirdub Sankt Gilgenisse ja abiellub samuti ning nendevaheline side katkeb. Kui Maria Anna sai oma venna surma järel teada tema viimastest eluaastatest, puhkes ta nutma.

Minu mulje kohaselt oli Mozartite perekond Salzburgis ambitsioonikas, töökas, range, aga samas ka elurõõmus ja ettevõtlik. Isa, ema, õde ja vend moodustasid hästi kokku harjutanud kvarteti, mis sai paljuga hakkama, aga armastas ka nalja ja mänge. Lapsed, kes on saanud nautida sellist lapsepõlve, mõistavad minu kogemuse kohaselt heasoovlikkust ja on valmis leppima sellega, mis elu neile toob. Wolfgang Amadé ja Maria Anna tegid lapsepõlves koos pikki reise. Mõlemad nägid kindlasti varakult rada, mille nad pidid valima, samuti seda, et ühel hetkel lähevad nad kumbki oma teed. Kuid ma usun, et Nannerli ja Wolferli omavaheline konstellatsioon ei  põhjustanud kunagi draamat. Küsimus, mis oleks võinud Maria Annast saada, kui tal oleksid olnud vennaga samad võimalused, on aegunud ja ilmselt ei teinud venna ja õe südameid raskeks – erinevalt Fanny ja Felix Mendelssohn Bartholdyst viiskümmend aastat hiljem. Tänapäeval võib Maria Annat pidada lihtsalt “oma aja ohvriks”. Kuid dokumendid, mida me tema kohta teame, ei näita tragöödia või kibestumise märke.

Pealkirja puhul inspireerisid mind kaks asja: 17. sajandi maalikunstnike, nagu näiteks Georges de la Tour’i žanrimaalid, kujutamas sageli tüdrukuid öösel küünlaga, ja üldmõiste ‘nokturn’, mida juba Mozart kasutas, aga tehes seda romantikutest väga erinevalt. Need ei ole mitte palad ööst, vaid öösel. Ja nii võib siinset teost kuulata öise pildina naisest, kes on läinud kõrvaltuppa, ei kuule ega näe enam seltsielu ja on erinevalt tema kosmopoliitsest vennast melanhoolne, kaotamata sealjuures elurõõmu ja enesekindlust. See ohverduse ja julguse kooslus ühendab venda ja õde. See on nende perekonna pärand.

Minu nokturn võib olla kontserdiõhtu sissejuhatus. Instrumentatsioon on sama, mis Anton Bruckneri 6. sümfoonias – minu kohta ebatavaliselt vähe löökriistu, kuid kõrvutatud on heli ja müra ja nii nagu paljudes minu teostes, mängivad siin rolli dokumentaalsed helimaastikud. Sealjuures võib tekkida mitmekordselt lõhkirebitud atmosfäär ärkveloleku ja unenäo vahel, teadvuse ja teadvusetuse vahel – hõljumuste ööpala/nokturn.”

“Mäena vaikin ma paljust” (2013). Helena Tulve: “Selle loo seemne pani juba mõnda aega tagasi kasvama ehtekunstnik Kadri Mälgu samanimeline teos. Kommentaari asemel jagaksin üht jaapani luuetaja Matsuo Bashō haikut:

horo horo to
yamabuki chiru ka
taki no oto

quietly, quietly
yellow mountain roses fall
sound of the rapids
(tõlge jaapani keelest Makoto Ueda)

tasa, tasa
pudenevad kollased mägiroosid
kärestikumüha
(toortõlge inglise keelest H.T.)

Kollane mägiroos (Kerria japonica) on mägedes varjulistes paikades
kasvav metsik roos, mida jaapani keeles nimetatakse ‘yamabuki’, otsetõlkes ‘mäe hingus’.”

“Inglite linn” (2022, esiettekanne). “Seda teost kannab süsteemi ja süsteemist väljumise teema. Nimelt 2017. aastal sai kirjutatud “Credo”, milles kasutasin esimest korda oma uut, nn uusmodaalset häältejuhtimissüsteemi. Nii mõnigi kogenud kolleeg ütles, et midagi sellist pole ta varem kuulnud. Tegu on kolmehäälse matemaatilise häältejuhtimissüsteemiga, mis tekitab n-ö modaalse pilve mulje ja millega lõppkokkuvõttes läheb kokku suvaline bassi ja meloodialiin, kuna süsteem käib läbi kõigist 12-st helist ja jätab akordikana modaalse mulje.

Sümfooniaorkestri faktuuris olen sellel meetodil juhtinud eri häältegruppe eri vältustes ja kõrgustel.

Sekka veel ka veidi vanem aretis, ehk täistoon-pooltoon-heliread, mis üle ühe noodi moodustab unisooni ja väikese sekundi ja lisab modaalsesse pilve oma värvi.

Kui sellele kõigele panna peale viis ja bassiliin, millel on oma harmooniline tunglevus, tekib üsna põnevaid asju.

Loo pealkirjaks oli plaanis panna “Heinavanker”, kuna millegipärast meenutas teose kihilisus nii vertikaalis kui ka horisontaalis justnimel üht tuntud maali. “Inglite linn” pealkirjana oli maalikunstniku impulss, kes peale loo kuulamist saatis mulle pika ja piktoreskse kirjelduse, mis tal kuulamise ajal visuaalselt kangastus.” (Tõnis Kaumann)

“Teose “Laulu eel” kirjutamiseks sain inspiratsiooni regilaulust “Lauliku lapsepõli”. Laulik laulab:

…ema viis kiigu kesa peale,
pani hälli palu peale,
pani pardi kiigutama,
suvelinnu liigutama.
Pardil oli palju sõnu,
suvelinnul liialt laule,
part seal juures mulle palju laulis,
suvelind liialt kõneles.
…
kõik mina panin paberisse,
kõik mina raiusin raamatusse.
Seepärast on mul palju sõnu,
seepärast laialt lauluviisi.

“Laulu eel” on sisuliselt prelüüd, fantaasia sellest, mis võis olla enne lauliku lapsepõlve. “Laulu eel” on pühendatud mu kalli õpetaja, mentori ja sõbra Lyle Davidsoni mälestusele.” (Jonas Tarm)

“Siinse viiulikontserdi teekond algas minu mälu järgi 2017. aasta hilissügisel, mil viiuldaja Linda-Anette Verte selle tellimise palvega minu poole pöördus. Kuivõrd sel hetkel oli toimetamisi palju, lükkus kirjutamine edasi, kuid kuklasse kumisema jäi see siiski. Olgugi et tundsin nii solisti, dirigenti kui orkestrit pikka aega ja hästi, ei olnud kirjutada kerge. Õigemini esimesel katsel see ei õnnestunudki ning jäi soiku. Töö selgema idee, sisulise arenduse ja vormiga jätkusid ning pool aastat hiljem õnnestus teos pea ühe hingetõmbega paberile panna. Pärast pikki sisemisi mõtisklemisi, heitlemisi ja piikide murdmisi, millest see kontsert omal kombel kõnelebki.” (Rasmus Puur) Viiulikontserdi tõi esiettekandele Linda-Anette Verte koos Pärnu Linnaorkestriga Kaspar Männi dirigeerimisel 2020. aasta septembris Pärnus. Järgmisel aastal pälvis teos LHV uue heliloomingu Au-tasu.