“shining through” klaverile (2022, esiettekanne)

shining through
afternoon
neither me nor you
shining through
light upon light

afternoon
light upon light
neither me nor you
shining through
(Tõlge Hosein Azimi)

pärastlõuna
ei mina ei sina
läbistab meid
valgus valgusest

pärastlõuna
valgus valgusest
kumab meist läbi
ei mina ega sina
(Tõlge Toivo Tulev)

عصرگاهان
نه من، نه تو،
درخشش نور، تابان به درون
نور بر نور 

عصرگاهان
نور بر نور
نه من، نه تو،
درخشش نور، تابان به درون
(al-Hamadani)

“Kuutõusu laulud” (“Poems at Moonrise”, 2022, esiettekanne) klavessiinile.
… ja oleme kindlad
et ilu ulatub teispoolsusse
täiuslik, helge kogemus ei kao iial
olematusse …
(“Moonrise”, David Herbert Lawrence, tõlge Virge Joamets)

““Lamento funebre” (2022, esiettekanne, ‘leinalaul’) on pala, mida olin tahtnud juba pikka aega kirjutada, kuna mõned meloodilised, harmoonilised ja narratiivsed ideed olid mul pikalt peas ringi käinud, võibolla isegi kümme aastat. Saanud võimaluse kirjutada teos nii tundlikule ja sügavale kunstnikule, nagu seda on Irina Zahharenkova, polnud inspiratsiooni raske leida. Tahtsin luua sünge, kuid samas ilusa atmosfääri, mis toob kummituslikult esile Beethoveni ja Chopini laadseid elemente. Saatuse tahtel suri siis, kui olin umbes viiendiku kirjutanud, üks mu väga kallis sõber, mis oli mulle selle teose lõpule viimisel nii abiks kui ka koormaks. Kurva kokkusattumusena kirjutasin teose viimased noodid vaid paar päeva enne Ukraina sõja algust.” (Matei Gheorghiu)

Kuigi olen kogu aeg õppinud midagi muud, olen alati tundnud armastust klaveri vastu ning olles inspireeritud Chopini etüüdidest ja Rahmaninovi paladest unistanud selles kaunis romantilises stiilis komponeerida ja mängida. Ilmselt seetõttu on Etüüd C-duur minu esimene “klassikalises” stiilis kirjutatud teos. Nüüd nimetaksin seda ilmselt algaja õnneks, kuna olin sel ajal olin umbes 18-aastane ja mind valdas tohutu õnnetunne, olles avastanud selle Etüüdi “valemi”; olen püüdnud selles loos edasi anda kogu seda õnnelikkust ja nooruslikku armastust elu vastu.

See teos avas mulle ukse komponeerimisse ja vadlkonda, mis esmapilgul ei tundu võimalikud. Seetõttu on see etüüd minu jaoks nii oluline.

“Shyness” (ingl k ‘tagasihoidlikkus’, ‘häblikkus’, ‘ujedus’, ‘arglikkus’), mida peetakse minu parimaks palaks. Katsetasin selles panna kummalised harmooniad harmooniliselt kõlama. Armastan seda teost, sest selles on nii palju meeleolusid, mis on kummaliselt omavahel seotud. Pealkiri tuli mulle pähe alles hiljaaegu. Ma arvan, et need meeleolumuutused iseloomustavad väga hästi inimest, kes on armunud, kuid on liiga häbelik, et seda jagada inimesega, kellesse ta armunud on.

Kahjuks või õnneks ei õnnestunud mul omal ajal konservatooriumisse heliloojana sisse saada, ilmselgelt huvitas professoreid hoopis teistsugune muusika… Igatahes pidurdas see drastiliselt mu eufooriat kirjutada “klassikalises stiilis”. Ja sellepärast need palad nii kaua sahtlis seisidki. Ma polnud kindel, kui palju nad väärt on, kuna meil on Chopin, Rahmaninov ja veel suurepäraseid heliloojaid – kellele peaks veel mingeid  romantilisi palu vaja olema?…

Tundsin alles nüüd vajadust anda neile lugudele võimalus elada edasi oma elu, otsida ja võibolla leida oma publik ja ehk isegi esitajad. See seletab, miks kulus valmimisest ilmumiseni nii kaua aega.

Olen Irinale minu teoste vastuvõtmise eest väga tänulik ja mulle on suur au, et esiettekande teeb nii nii andekas muusik.”

Klaverisonaat nr 2 “Saltatio ad Lumen” (‘tants valgusesse’ / ‘tantsib valguse suunas’ / ‘tantsides valguse poole’, 2022, esiettekanne). “Mis meil siis siin teisiti läks? Üldisemas plaanis juba seegi, et väga hulk aega ei ole ma kirjutanud midagi klaverile. Teiseks see, et kujutlesin alguses mingit lühemat pala, aga välja kukkus teisiti – see, mis teoksil, tahtis kasvada, nõudis veel üht osa ja siis veel üht. Mingil hetkel tundus, et seda võiks nimetada sonaadiks. (Võibolla ka seepärast, et aastate jooksul on erinevate pianistide poolt siin ja kaugemal nii palju uuritud, kas on lootust millalgi mängida klaverisonaati nr 2.) Ja sedamaid ilmusid lagedale mõned vihjed 1. sonaadile. See oli ikka väga teisiti, mul pole siiamaani olnud seesugust kommet – enda varastele lugudele vihjata. Ju vist ealised iseärasused…

Postscriptum:
Eelnev tekst sai kirjutet 15. veebruaril, pisut vähem kui kuu aega pärast sonaadi valmimist. Täna, 19. märtsil, on juba paar nädalat olnud selge, et nii teisiti ei ole olnud midagi juba väga pikka aega. Ja me keegi ei tea, mis juhtub lähitulevikus. Me ei tea praegu, mis olukorras on maailm sel päeval, kui see muusika (loodetavasti!) leiab oma esiettekande. Seda enam on meil vaja lootust. Sestap rõhutan tegelikult ilmselget – 2. klaverisonaadi pealkiri ei ole asjata “Saltatio ad Lumen”. Hoidkem seda kuulates oma meeltes Valgust, mis kusagil hõõgub ka kõige sügavamal pimeduse tunnil.

Mul on olnud au, et mind nimetatakse Helena Tulve õpetajaks. Mu hea sõber tähistab sel aastal juubelit, pühendan selle muusika talle tänumeeles kõige eest, mida olen temalt õppinud nende aastate jooksul, mil mul on olnud rõõm teda tunda.” (Erkki-Sven Tüür)

“Tristezza” (“Kurbus”, 2013/2021, versiooni esiettekanne). “Kurbus on tunne, mis meid aeg-ajalt valdab. See ei ole alati negatiivse loomuga ja mõnikord võib sellest sündida muusika. Muusikal on aga võime inimhinge tema kurbuses lohutada ja trööstida.” (Lauri Jõeleht)

“Soolopala klavessiinile “O, Look!” (2022, esiettekanne) on kirjutatud kontrastsete episoodide vaheldumise vormis, mis loovad muusikalise kaleidoskoobi kuvandi. Sõnal ‘kaleidoskoop’ on mitu tähendust. Kreeka keelest tõlgituna on esimene tähendus ‘ilus vaade’. Kuid sellel on ka teine tähendus – ‘vaata’, ‘jälgi’. Peeglite erinev paigutus kaleidoskoobis võimaldab näidata erineva arvu dubleeritud pilte: 45 kraadi puhul kaheksa, 60 kraadi puhul kuus, 90 kraadi puhul neli pilti. Need numbrid on ka selles muusikapalas väga olulised. Ülekantud tähenduses kasutatakse sõna ‘kaleidoskoop’ kui nägude, nähtuste, sündmuste kiiret vaheldumist, mis muutuvad Aja Kaleidoskoobis.” (Galina Grigorjeva)