Oma pika loometee jooksul ja eriti selle lõpupoole kirjutas Ester Mägi rea instrumentaalseid teoseid, mille pealkirjad seostuvad religioosse maailmaga. Seesugune on ka “Vesper” (“Õhtupalve”), mis on esmalt, 1990. aastal loodud viiuli-klaveri palana, inspireerituna ühest õhtusest jumalateenistusest Tallinna Jaani kirikus. Seade keelpilliorkestrile tellis 1998. aastal muusikat tantsu ja poeesiaga ühendav Rootsi ansambel Eurythmia, kelle esituses on see kõlanud mitmel pool maailmas. “Vesper” on romantilise tundetooniga eleegiline pala, milles on selgesti hoomatavad ka kirikumuusikast tuttavad intonatsioonid, kuna autor on kasutanud üht motiivi kõnealusel jumalateenistusel kõlanud meloodiast.

“On Joy and Sorrow” (“Rõõmust ja Kurbusest”, 2022, esiettekanne). “Teose pealkiri tuleneb Kahlil Gibrani raamatust “Prohvet” pärinevast tekstist. Tema kirjutatu avas minu jaoks teistmoodi vaate kurbusele ja rõõmule.” (Marianna Liik)

Siis palus üks naine: Kõnele meile Rõõmust ja Kurbusest.
Teie rõõm on teie kurbus ilma maskita.
Ja seesinane kaev, millest kerkib teie naer, on tihtigi olnud tulvil teie pisaraist.
Või kuidas teisiti saakski see olla?
Mida sügavamaks uuristab kurbus teie olemuse, seda rohkem rõõmu sinna mahub.
Kas pole mitte kruus, mis hoiab teie veini, seesama, mis põles pottsepaahjus?
Ja kas pole mitte flööt, mis trööstib teie meeli, just seesama puu, millesse noateraga auke uuristati?
Kui olete rõõmsad, vaadake sügavale oma südamesse ja te näete, et teie rõõmu põhjus on sama, millest pärines teie kurbus.
Kui olete kurvad, vaadake uuesti oma südamesse ja te näete, et nutate nimelt selle pärast, mis teid enne vaimustas.
Mõned teist ütlevad: Rõõm on suurem kui kurbus, ja teised vastavad: Ei, kurbus on suurem.
Aga mina ütlen teile, et nad on lahutamatud.
Üheskoos saabuvad nad, ja kui üks istub koos teiega laua ääres, siis pidage meeles, et teine on samal ajal uinumas teie voodis.
Tõesti, tõesti, te kõigute otsekui kaalud oma kurbuse ja rõõmu vahel.
Ainult siis, kui olete tühi, seisatute te tasakaalus.
Kui varahoidja teid kergitab selleks, et oma kulda ja hõbedat vaagida, on aga vaja, et teie rõõm või kurbus tõuseks või langeks.
(Kahlil Gibran, “Prohvet”, tõlge Doris Kareva)

Kontserdile on omased kiired tempod, nakatav rütmivoog ja mängutehniline pillerkaar on jooned, mida Rääts väga armastas. Samad jooned iseloomustavad ka 1975. aastal valminud “Divertismenti”. Selle tõi sama aasta oktoobris esiettakandele (1961–1976 tegutsenud) Tallinna Kammerorkester Neeme Järvi juhatusel.

“Three Studies on Plant Biology”, II osa “Transpiration” (“Transpiratsioon”) kammerorkestrile (2022, esiettekanne). “Tsüklis “Three Studies on Plant Biology” keskendub iga osa konreetse bioloogilise protsessi kujutamisele taimedes. Esimene osa “Osmoos”, mis on kirjutatud keelpillikvartetile, keskendub osmoosi protsessile. Ettekandele tulevas tsükli teises osas on olnud inspiratsiooniallikaks transpiratsiooni (ehk vee aurumine taime lehtedest jm osadest) protsessi kujutamine, luues helilise rännaku läbi meile mitte tajutavate sündmuste tõlkimise muusikasse.” (Madli Marje Gildemann)

“Layers Playout” (2016). “Teose kirjutamise alglähteks sai Risto Joosti soov tellida Tallinna Kammerorkestrile muusika, mis avaks orkestri kõlamaailma pillirühmade ja üksikute pillide kaudu. Sellest idaneski idee, mida peegeldab ka teose ingliskeelsest sõnamängust võrsuv pealkiri – “Layers Playout” (‘layer’ – ‘kiht’, ‘play out’ – välja mängima ingl k). Mäng seisneb eri orkestrifaktuuride üksikuteks kihtideks dekonstrueerimises: mõni saatepartii tõuseb esiplaanile soolohääleks, soolopartiid segunevad saatehäälteks; orkestri-tutti’dele vastanduvad sellest justkui juhuslikult väljanopitud ansamblilõigud. Sisuliselt on kõik orkestri 18 mängijat siin solistid: ükski partii ei kattu teisega ning materjali arengus on olulisel kohal väikesed nüansid ja muutused iga muusiku fraseerimises.

Vormidramaturgiat kannab kohe loo alguses kõlava kahe kontrastse maailma – üks äärmiselt liikuv, teine ülimalt staatiline – segunemine, nende vastastikune tõmbe- ja tõukejõud.

Kui ma nüüd uuesti üle loen, mis ma siia kirjutasin, siis tundub, et ajastuhõngulised süüdistused formalismis* oleksid siinkohal täiesti omal kohal…” (Ülo Krigul)

* Süüdistus formalismis oli 1950. aastatel üks levinumaid põhjendusi, miks tsensuur (muusika)teoseid ebasoovitavaks arvas või suisa keelas.

Alisson Kruusmaa
“Viis arabeski kammerorkestrile” (2021)

õrn-arabeskne, vaimne, kõigest prii,
mu ümber keerleb nagu haldjaring
eimiski ümber, millele me hing
me olemise annab ohvriks nii.
(Hermann Hesse, “ent tõelus on me salajane ihk”, tõlge Ain Kaalep, raamatust “Klaaspärlimäng”)