“Supra petram” (ld k ‘kalju peale’; ‘kaljule’) sümfooniaorkestrile (2022, esiettekanne). “Teosel on pikk eellugu. Õigupoolest tahtsin seda kirjutada juba 1990-ndate keskel Otsa koolis õppides, aga ei saanud sellega kuidagi hakkama. Mul oli küll idee ja ambitsioon, aga puudus toimiv kompositsioonitehniline tugisüsteem, ilma milleta ma kuidagi toime ei saa. Toonasest materjalist on alles jäänud vaid abstraktse karkassi visand, mida olen aastakümneid taagana kaasas kandnud. Ühel hetkel avastasin, et see karkass meenutab vägagi gregooriuse laulu traditsioonist tuttavaid psalmi retsitatsiooni vormeleid. Psalmoodia vormelite üldise ülesehituse olengi selles teoses eeskujuks võtnud. Kasutan seda kaljuna, millele toetan oma kompositsioonitehnika varasalvest pärit helikõrgusliku struktuuri. Olen püüdnud oma süsteemi raames opereerida nii, et kõlaline tulemus oleks võimalikult traditsioonihõnguline, ent samas mingil seletamatul viisil ka värske.

Olgu öeldud, et mu esimene kokkupuude gregooriuse lauluga leidis aset samuti Otsa koolis. Kalju oli mu nina all, aga ma ei osanud seda siis veel väärtustada.” (Kristjan Kõrver)

“Orkestriprelüüdid”, (2022, esiettekanne). “Kirjutasin orkestriprelüüdid sarnasel põhimõttel, nagu prelüüdide tsükleid ja sarnaseid teoseid on varemgi tehtud – võtsin iga prelüüdi aluseks kindla muusikalise kujundi, mis on sellele lähtekohaks ja põhiliseks tõukejõuks.” (Märt-Matis Lill)

Kandlekontsert “Koidutäht” (2021). “Kromaatiline kannel on väga huvitav pill, mis on mind lummanud aastakümneid. Olen kandlele kirjutanud mitmeid teoseid erinevates koosseisudes. Kandlekontsert on valminud Anna-Liisa Ellerile, kes suudab mängida lummavalt nii vana kui ka uut muusikat.

Kevadisel ajal on hommikul enne päikesetõusu madalas idataevas näha Koidutähte. See on hästi särav täht, mis näitab, et öö on möödumas ja päev juba läheneb. Kuid Koidutäht on sümboolselt ka teed näitav täht. Kristlikus traditsioonis on Neitsi Maarjat nimetatud Koidutäheks, kes meile oma eeskujuga teed näitab. Ma arvan, et iga inimene peab aeg-ajalt võtma aja maha, et mõtiskleda, kuhu ta on teel. Kontserdi II osa alguses püüdsin edasi anda seda varahommikust rahu, mis on looduses enne päikesetõusu ja annaks võimaluse tulla korraks välja kiirest argipäeva elust ja võtta aega mõtisklemiseks. Samas ei ole II osa tervikuna mõtisklev ja rahulik, kuna olles oma tee leidnud, tuleb hakata tegutsema.” (Lauri Jõeleht) Teose esiettekanne oli 2021. aasta septembris Elleri muusikakooli Tubina saalis rahvusvahelisel kandlefestivalil. Selle esitasid Anna-Liisa Eller (kannel) ja Tartu ülikooli sümfooniaorkester Taavi Kulli dirigeerimisel.

“Lace” (2022, esiettekanne). “Sõnal ‘lace’ on mitu tähendust: ‘pits’, ‘nöör’, ‘paelutama’, ‘kinni nöörima’. Teose kirjutamine sarnaneb paljuski pitsi või kanga punumisele. Ühest peenikesest niidist saab punuda terve kanga. Punumise käigus võivad tekkida pusad, need tuleb üles harutada ja uuesti otsast alustada.

Paljudes kultuurides on kudumise kunst seotud jumaliku maailmaga, see on jumalikku päritolu. Kangasse kootakse või põimitakse väikesi vigu, et tuletada meile meelde kogu loodud elu ebatäiuslikkust.” (Maria Kõrvits)

““Molitva” (“Palve”) on kirjutatud Pärnu David Oistrahhi festivali tellimusel 2005. aastal ja selle esimene versioon oli altsaksofonile ja orelile. Seejärel valmisid ka variandid teistele koosseisudele. Victor Hugo on oma romaanis “Meretöölised” kirjutanud: “Palve – see on hinge võimas, seletamatu jõud. Palve pöördub pimeduse suuremeelsuse poole; palve hüüab saladuse poole ja on ise saladuse sarnane, ning näib, et järeleandmatule, väsimatule anumisele ei saa Tundmatu vastu seista.” Õigeusus ollakse seisukohal, et palve võib olla nii sõnaline kui ka südamest tulev. Meie ju anname enamasti eelistuse välisele. Õigeusus on esikohal kiitev palve, just ülistus Jumalale kõlab lõpus, kui ilmuvad sõnad: “Ja seal pühitsetakse Sinu Nime.”” (Galina Grigorjeva)