Heino Eller (1887–1970) on esimesi eesti professionaalseid heliloojaid. Ta on sündinud Tartus, muusikalise kõrghariduse saanud Venemaal Peterburi konservatooriumis. Õpingute järel naasis ta 1920. aastal kodulinna ning asus tööle siin aasta varem asutatud kõrgemas muusikakoolis. 1940. aastal siirdus ta Tallinna konservatooriumi ja töötas seal kuni elu lõpuni. Eller osutus väga oluliseks kompositsiooniõpetajaks – 20 aastat tõhusat pedagoogilist tööd Tartus ja seejärel 30 aastat Tallinnas on vundament, millele toetub kogu praeguse eesti muusika rahvusvaheliselt tunnustatud kõrge tase. Tema juures on õppinud nt Eduard Oja, Eduard Tubin, Arvo Pärt, Jaan Rääts, Lepo Sumera, aga ka džässmuusikud Arne Oit, Uno Naissoo, Valter Ojakäär jpt.
Tartusse tulles oli Eller heliloojana veel täiesti tundmatu, kuid mõne aastaga sai temast komponist, kelle nimi ei jäänud kahe silma vahele ühelegi eesti muusikast kõnelejale. Tartu aastad olid Ellerile loominguliselt kõige viljakamad, siin kujunes välja tema stiil – sulam klassikalistest vormiprintsiipidest, 20. sajandi väljendusvahenditest ja rahvuslikust koloriidist. Kui ta 1940. aastal Tallinna siirdus, hakkasid toimuma drastilised muutused kogu eesti ühiskonnas, mis mõjutasid ka loomeinimesi – nüüd oli vaja kirjutada üldarusaadavat, töölisklassi innustavat ja nõukogude korda ülistavat loomingut. Paljudele see ei sobinud, ka Eller oli neid loojaid, kes pidi muutunud oludes muutma oma stiili, et mitte repressioonide kätte langeda. Alles pärast Stalini surma sai taas vabamalt luua, pöörduda tagasi oma isikupärase väljenduslaadi poole.
Eller oli läbinisti instrumentaalhelilooja, kokku on tema loomingus ligi 300 peamiselt instrumentaalset teost. Orkestrimuusikast on tuntumad üheosalised sümfoonilised poeemid ja pildid (nt “Koit”, “Öö hüüded”, “Viirastused”, “Varjus ja päikesepaistel”), aga tal on ka 3 sümfooniat, eesti esimene viiulikontsert, süite jne. Kammerorkestriteostest on tuntumad sümfooniline pilt “Videvik” ja eriti tsükkel “Viis pala”, mille viimane osa on Elleri tuntuim teos “Kodumaine viis”. Viiuldajast heliloojana on tal ka viiuli- ja tšellopalu, 5 keelpillikvartetti jne, aga arvukaima osa tema pärandist moodustab hoopis klaverimuusika (umbes 200 teost, sh “Kellad”). Ellerit inspireeris loodus, sageli on tema teosed pealkirjastatud ning neis kajastuvad loodusmuljed ja -elamused. Tema teosed on enamasti lüürilise, tasakaalukalt jutustava väljenduslaadiga. Eesti rahvusliku helikunsti rajajana on ta vahel kasutanud ka rahvaviise, kuid siiski pigem erandina, seevastu võivad tema oma teemad meenutada rahvaviise.
Oma elu viimastel aastatel pöördus Heino Eller mitmel korral oma varem kirjutatud teoste poole, neid üle vaadates, seades ja tsüklitesse sättides. Nõnda on valminud nt kuulus tsükkel “Viis pala” keelpilliorkestrile (1953, mille viimane pala on kuulus “Kodumaine viis”). Selle lähisugulaseks võib nimetada tsüklit “Neli pala” keelpillikvartetile (1954), mis on samuti koostatud varem kirjutatud viiuli- ja klaveripaladest ning kus äärmiste osade eleegiliselt mõtlik meeleolu vahetub keskmistes osades rahvalikuma, tantsulisema väljenduslaadiga.