Sündisin Eesti NSV-s, punamustvalges maailmas, kus panustamine muusikale oli hästi mõtestatud. Peale vanemate pühendasid mulle oma aega Friida Krimm, Vaike Uibopuu, Kadim Vassipov, Heino Kostabi, Tõnn Sarv, Mikk Sarv, Tiia Järg, Madis Kolk, Rene Eespere, Taivo Niitvägi, Vello Salo… oh, see mõjutuste hulk kasvab ruttu üle pea! Oma osa oli minu uudishimul maailma ja kogukonna toimimise vastu. Heliloomingu doktorikraadini jõudsin Eino Tambergi õpilasena. Selle kõrval arenesid välja huvid varajase vokaalmuusika, pärimuskultuuri, muusikatehnoloogia ja helirežii vastu. Praegu on mul au anda oma panus õpetajana Eesti muusika- ja teatriakadeemias.
Paar aastat tagasi tärkas mul ootamatult huvi torupilli vastu. Ostsin meister Andrus Taulilt pilli ja asusin rõõmuga harjutama. See on olnud väga rikastav kogemus minu seni peamiselt mõttelis-emotsionaalses vahekorras muusikaga. Tore on olla heliga füüsilises kontaktis, treenida embuse tundlikkust ja tajuda õhu vibreerimist sõrmede all! Ma olen üldiselt tasase loomuga, seltskonnas saan sõna harva. Kui aga panen torupilli hüüdma, ei räägi keegi vahele.
Margo Kõlar