Udo Kasemets (1919–2014) oli Eesti-Kanada helilooja. Ta õppis 1940–1944 Tallinna konservatooriumis Heino Elleri kompositsiooniklassis ja Olav Rootsi juures dirigeerimist. 1944 põgenes Saksamaale, kus lõpetas 1950. aastal Stuttgardi muusikaakadeemia (Philipp Mohleri kompositsiooniklass). Siirdus 1951. aastal Kanadasse, kus tema tegevusväli oli väga avar: ta tegutses koori- ja orkestrijuhina, organistina, muusikaõpetaja ja -kriitikuna, samuti muusikaelu korraldajana. Kasemets oli 1951–1957 Hamiltoni konservatooriumi, 1963–1967 Toronto Brodie muusika ja moderntantsu kooli, 1971–1978 Ontario kunsti ja disaini kolledži õppejõud. Oli 1959–1963 Toronto Daily Star’i muusikakriitik ja kolumnist, olles kohaliku muusikaelu suhtes vägagi kriitiline. Ta oli üks esimesi heliloojaid, kes hakkas rakendama John Cage’i meetodeid muusikas. 1963. aastal toimus tema eestvõttel neljast kontserdist koosnev sari “Men, Minds and Music”, mida on hiljem hakatud pidama esimesteks avangardistlikeks kontsertideks Torontos. 1965–1967 korraldati Toronto avangardistlike kunstiinimeste keskuses Isaacs Gallery tema eestvõttel erilisi mixed media kontserte, kus erinevates ruumides toimusid samaaegselt muusikalised, tantsulised, teatraalsed ja sõnalised etteasted, näitused ja filmiprogrammid jpm, kus osalejad said vabalt ringi liikuda ja sageli ka ise sellesse kõigesse sekkuda. Kui need projektid pälvisid pigem jaheda vastuvõtu ja palju kriitikat, siis tema kirjastusprojekti Canavangard käigus avaldati trükis üle viiekümne avangardistliku Kanada ja Ameerika Ühendriikide helilooja graafilises notatsioonis teose. 1968. aastal oli Torontos Kasemetsa eestvõttel nädalane kunsti- ja tehnoloogiafestival “SightSoundSystems”. Selle avaüritus oli John Cage’i “Reunion”, mille käigus John Cage ja Marcel Duchamp mängisid malet, nii et iga käik malelaual lülitas sisse või katkestas samas ette kantud avangardistlike heliteoste esituse. Kanadas, kus Kasemets veetis suurema osa oma elust, nimetati teda üheks kompromissitumaks muusikuks riigi ajaloos; tema mõju Toronto muusikaelule ja järgnevatele põlvkondadele on raske üle hinnata.