“Tuulele vastu ei saa” segakoorile ja keelpilliorkestrile (2023, esiettekanne, tekst Heli Illipe). Tauno Aints: “Heli Illipe tekstidega puutusin kokku seoses Indrek Harglaga, kellega meil ühiselt valmis kontsertetendus “Viimane Ingel”. Väga kujundirohked ja üldinimlikud luuletused paelusid mind looma tsüklit, mille osad moodustaksid terviku. Samas soovisin, et arenguliin oleks järgitav vihjamisi ja kujundlikult. Tekstid valisin nii, et need räägiks mulle südamelähedastest ja olulistest teemadest, suhetest ja maailmatajust.”

Laps heitis murule ja muru oli päris

ja päris olid pilved taevalael.
tuul päriselt ta juukseid vaikselt sasissee
oli ilus varakevadine aeg.
laps kõndis metsas, kuused olid päris,
ja sammal pehme-niiske talla all.
laps suurisilmi vaatas, vaikselt päris:
kes loond on taeva, otsatu mis, hall.
laps seisis kaldal, jõgi oli päris,
ja päris oli kuldne pilliroog.
kõik, mis ta vanavanematelt pärind,
on tema pärand kaunis muinasloos.

Kui sa leiad suure kivi

tea et kivil sees on hing
ära kivist mööda hiili
vaikselt kuulama jää ning
kuuled vana kivi juttu
ajast mil ei olnud sind
mattub meenutuste uttu
soojust õhkav kivipind.
kui sa leiad suure kivi
talle ligi astud taas
tal on meeles sinu nimi
sinustki nüüd laulab ta
kuuled kuidas päike loojub
kuidas koorub linnupoeg
kuidas esimese lume
puudutus on hell ja soe.

Hüüa! ma tulen

sääl kivisel neemel
majaktulest
jääb sädelus veele.
udu
on minek
hääl kaugele kostab
hanedel-lagledel
polegi otsa.
lenda!
sind saadan
hääd ilma on napilt
pillutab sulgi
torm päägi sind rapib.
mine!
et tulla
kas tahad/ei taha
ahelas lennates
tunned end vabalt.

enne pilkast pimedust

hämaras on valgust
kui su meel on kurb ja must
lootuskiir veel kaugelt
paistab, silmi pimestab
päikse põlev puna
sinu varju puudutust
tajun lehekumas
tantsis kaaren, tõusis tuul
vali hääl mu kõrvus
sinu varju puudutus
riivas paljaid õlgu
tantsis kaaren, tõusis tuul
polnud lõppu, algust.
enne pilkast pimedust
hämaras on valgust
hingetuna vastu puud
seisan hing on paines
enne pilkast pimedust
tõeks saab ebamaine
tantsis kaaren, tõusis tuul
vali hääl mu kõrvus
sinu varju puudutus
riivas paljaid õlgu
tantsis kaaren, tõusis tuul
polnud lõppu, algust.
enne pilkast pimedust
hämaras on valgust.

sinu koduaknast paistab

linnutee,
koidu eel.
sinu pehmeid põski paitab
kassikeel,
kare see.
vaikne muusika su kõrvus –
rästalaul,
luik ja aul.
ämblik kiigub lae all võrgus,
leebe tuul,
hommikul.
sinu koduaknast paistab
tähed-kuu,
sulakuul.
saaks vaid sind ma hoida-kaitsta,
tühine
on kõik muu.

Tuulele vastu ei saa

1.

sume on õhtu ja õhk täis on lõhnu
hullult ja pööritab pead.
lindude laulust mets rõkkab ja kaigub,
muru pääl olla on hea.
pilk taeva poole ja kõik ilma hooleks
jätta võiks siis, olla prii.
pilvede vahel meil salapaik kahel,
kuhu meid mõttelend viib.
tuul tõuseb tasa, sul hüüda ma tahaks:
maadligi hoia end sa.
pöörase jõuga su ihu ta painab –
tuulele vastu ei saa!
murrab su oksad, kui jõud saab sul otsa,
rebib su lehti, ja pead
järele andma, kes pahaks võiks panna –
tuulele vastu ei saa…

2.

torm saab kord otsa, sa vaatad mul otsa,
silmad kui pärl laukavees.
kumedalt kajab su hääl metsarajal:
tule, meil pooleli tee!
sume on õhtu ja õhk täis on lõhnu
hullult ja pööritab pead.
lindude laulust kõik rõkkab ja kaigub,
metsa sees olla on hea.
tuul tõuseb tasa, sul hüüda ma tahaks:

maadligi hoia end sa.
pöörase jõuga su ihu ta painab –
tuulele vastu ei saa!
murrab su oksad, kui jõud saab sul otsa,
rebib su lehti, ja pead
järele andma, kes pahaks võiks panna –
tuulele vastu ei saa…

Tekstid avaldatud autori loal

Sopranile ja kaheksale tšellole kirjutatud teos “L’abbé Agathon” on loodud mõjutatuna Maladrerie Saint-Lazare’ist – ühest Euroopa vanimast pidalitõbiste ravilast, mille 12. sajandist pärit varemed asuvad Beauvais’ linna lähedal. 4. sajandist pärit legendi Agathonist leidis Pärt ühest raamatust kõrbeisade lugudega, mis jutustab kristlike munkade elust Egiptuse kõrbetes. Lugu räägib eremiit Agathoni kohtumisest pidalitõbisega, kes Agathoni mitu korda proovile pani. Alles pärast proovilepanekut selgus, et pidalitõbine oli Jumala poolt saadetud ingel, kes seejärel Agathoni õnnistas.

Maailma esiettekanne toimus 2004. aasta mais Prantsusmaal Beauvais’s Barbara Hendricksi ja teose tellija, Beauvais’ tšellookteti esituses ning teos on pühendatud esiettekandjatele. Helilooja teoste nimekirjas on olemas ka versioonid sopranile, neljale vioolale ja neljale tšellole (2005) ning sopranile, aldile või baritonile, naiskoorile ja keelpilliorkestrile (2008).

Arvo Pärt: “See teos sündis spontaanselt. Ma olin tellimust valesti mõistnud ja oletanud, et seda esitatakse pidalitõbistele, aga sain hiljem teada, et see oli mõeldud hoopis ühe ajaloolise leprosooriumi tarbeks. Sellele vaatamata leidis mu algne impulss – pöörduda sõnumiga otse pidalitõbiste poole – teoses oma koha. Teksti otsides meenus mulle peagi püha Agathon, keda seostatakse mitme legendiga leeprahaigetest. Neist üks tuntuim pajatab, et püha Agathoni armastus olnud nii suur, et ta oli valmis oma keha ühe pidalihaigega ära vahetama.

Teost valitsevad kolm muusikalist pilti: pidalitõbist õlgadel kandev Agathon raskel sammul teel turule, pidalitõbise ja Agathoni kahekõne ning turumelu. Kooda toimib üllatava dramaturgilise pöördepunktina, ent võtab kogu Agathoni loo ka loogiliselt kokku.”

Varakristlik legend, eremiit Agathoni lugu kõrbeisade ütluste kogumikust

L’abbé Agathon, se rendant un jour dans la ville pour vendre de menus objets, trouva le long de la route un lépreux qui lui demanda: “Où vas-tu?”
L’abbé Agathon lui dit: “A la ville vendre des objets.”
Le lépreux lui dit: “Par charité, porte-moi là-bas.” L’ayant pris, le vieillard le porta à la ville.
L’autre lui dit alors: “Dépose-moi à l’endroit où tu vends tes objets.” Et l’abbé Agathon fit ainsi. Quand il eut vendu un objet, le lépreux lui demanda: “Combien l’as-tu vendu?”
“Tant.”
“Achète-moi un gâteau.” Il l’acheta. Quand il eut vendu un autre objet, l’autre lui dit: “Et celui-ci, combien l’as-tu vendu?”
“Tant.”
“Achète-moi telle chose.” Le vieillard l’acheta encore. Quand il eut vendu tous ses objets et qu’il voulut partir, le lépreux lui dit: “Tu t’en vas?”
“Oui.”
“Je t’en prie, par charité, reporte-moi à l’endroit où tu m’as trouvé.” L’abbé Agathon prit le lépreux et le reporta à cet endroit. Celui-ci lui dit alors: “Béni es-tu, Agathon, par le Seigneur du ciel et de la terre.”
Agathon leva les yeux mais il ne vit plus personne, car le lépreux était un ange du Seigneur venu le mettre à l’épreuve.

Isa Agathon

Ühel päeval oli isa Agathonil asja linna, et mõningaid asju müüa. Tee ääres kohtas ta üht pidalitõbist, kes temalt küsis: „Kuhu sa lähed?“
Isa Agathon vastas: „Linna, et asju müüa.“
Leeprahaige ütles: „Palun võta mind kaasa.“ Agathon tõstis ta endale kukile ja kandis linna.
Nüüd ütles haige: „Pane mind seal maha, kus oma asju müüd.“ Ja isa Agathon tegi seda. Kui ta natuke oli müünud, küsis pidalitõbine:
„Kui palju sa oled saanud?“
„Natuke.“
„Osta mulle pala leiba.“ Agathon ostis.
Kui ta järgmise asja oli müünud, küsis pidalitõbine: „Kui palju sa said?“
„Natuke.“
„Osta mulle veel pala leiba.“ Agathon ostis talle veel leiba.
Kui kõik asjad olid müüdud ja ta minema tahtis hakata, ütles pidalitõbine: „Kas hakkad juba minema?“
„Jah.“
„Palun sind alandlikult, vii mind jälle tagasi sinna, kust mu leidsid.“ Agathon võttis haige selga ja kandis ta samasse paika tagasi.
Nüüd ütles leeprahaige talle: „Ole sa õnnistatud, Agathon, taevase ja maise Jumala nimel.“
Agathon tõstis oma silmad, aga seal polnud enam kedagi, sest pidalitõbine oli olnud Issanda ingel, kes oli teda tulnud proovile panema.

Tõlge Eesti Filharmoonia Kammerkoor
Teose annotatsioon, tekst ja tõlge Arvo Pärdi Keskuse lehelt

“Deep Dark Shine” (2020). Erkki-Sven Tüür: “Kui ma komponeerisin 2020. aasta esimestel kuudel seda teost, pidasin ma teda pealkirjastades silmas tumedate ja tundmatute sügavike võlu, mida tajume nii pelutava kui ka ligitõmbavana. Midagi taolist võime tunda ööpimeduses pilguga tähistaevasse uppudes või siis kujutledes ookeanisügavikke, kus liiguvad fluorestseeruvad eluvormid. Ka meie alateadvuse sügavaimates kihtides võime kohata teatud hämarat helendust. 2022. aasta kevadel sai see muusika hoopis teised konnotatsioonid. Tagantjärele tarkuses võin öelda, et mäletan oma pisut enam kui kahe aasta tagust meeleseisundit küll, seal oli pahaendelist ärevust millegi saabuva ees, mis muudab väga paljut. Tõepoolest, kavandatud esiettekanne jäigi pandeemia tõttu ära, aga see, milliste massiivselt vallandunud kurjade pimeduse jõududega maailm praegu on taas kokku puutunud, oli kahtlemata väljaspool valdava enamiku kujutlusvõime piire.

Ka minu.

Nüüd kõlab see muusika minu kõrvus pigem nagu sügavusest tõusev karje. Lootuses, et ka kõige masendavamal pimeduse tunnil kumab siiski kusagilt valgust. Muusikaline arhitektuur põhineb paljuhäälsetel pidevalt evolutsioneeruvatel akordidel, mille tsentraalhelist sündivat pikkamööda kasvavat meloodilist liini esitavad vioolad. Need akordid põhinevad kontrabasside-tšellode tumedale kihile, mille kohal reflekteerub helendava pilvena viiulite esitatud kiht. Muusikalist arengut käivitavad motiivid saavad ikka ja jälle alguse just madalatest registritest, tšellodelt ja kontrabassidelt. Arengu käigus haakuvad nendega seejärel vioolad ja viiulid. Ikka ja jälle tajume justnagu kahes eri tempos paralleelselt kulgevaid kihte – kiiretele liikumistele, mis koonduvad ja siis taas pihustuvad, vastandub aeglane voogamine.”

Teose “Deep Dark Shine” (2020) tõid 2022. aastal Šotimaal Glasgow’s “The Bridge Festivalil” esiettekandele Ensemble Resonanz, Scottish Ensemble ja Trondheim Soloists. Eesti esiettekanne oli 17. märtsil 2023. a Eesti muusika- ja teatriakadeemia suures saalis Tallinna Kammerorkestri ja dirigent Tõnu Kaljuste esituses.

Lepo Sumera “Concerto per voci e strumenti” (‘kontsert häältele ja instrumentidele’, 1997, tekst Doris Kareva) oli kirjutatud festivalile “VoxEstFest” Tõnu Kaljuste tellimusel. Teosel on kolm osa (aeglane – kiire – aeglane), nagu klassikalisel instrumentaalkontserdil. See teos esindab Sumera heliloojakäekirja helget, humoristlikku poolt. Kontserdi aluseks on Doris Kareva kõlamänguline, lustlik tekst, millele muusika veelgi vinti peale keerab.

“Concerto per voci e strumenti”
(tekst Doris Kareva)

I Furioso
Kirikirikirikiri-kirikirikirikiriküüt!
mandala
kiriküüt! kiriküüt!
Klara kinkis Karlile klarneti, Karl!
Karl varastas Klara korallid,
kirikiri kirikiri ki! ki!
Untsantsakas, netsuke, mats mis mats, müts,
kiriküüt! kiriküüt!
Andromeda, mandragora,
rododendron, mandala,
undruk, Kristiaania,
mater, mater dolorosa,
hosianna, roosamanna,
kiriküüt! kiriküüt!
Küll küll kiriküüt!
kirikiri kirikiri kiriküüt! 

II Moderato

Andromeda, mandragora,
rododendron, mandala,
undruk, undruk, Kassiopeia,
Kristiaania.
Loorber, loorber, koriander,
Andromeda, mandragora.

III Allegro misterioso

Andromeda, mandragora,
rododendron, mandala,
undruk, undruk, Kassiopeia,
Kristiaania …
Mania grandiosa, rosa mundi,
gloria!
Loorber, loorber, koriander,
koriander Gloria!
Undruk, undruk, Kassiopeia,
Kristiaania.
Andromeda – gloria.
Mania grandiosa, rosa mundi,
gloria!
Loorber, loorber, koriander,
oregano, oliander, Romeo ja Julia,
gloria!
Andromeda, mandragora,
rododendron, mandala,
undruk, undruk, Kassiopeia,
Kristiaania.

[—]

Gloria! Gloria! Gloria!