Tatjana Kozlova-Johannes: ““Purskkaevude” sari on kirjutatud samanimelisele Ilmar Laabani  (1921–2000) luuletusele. Olen loonud kokku kolm sama teksti ja meloodiaga teost. Esimene neist, “Purskkaev 1” (2007), on kirjutatud ansamblile Neue Vocalsolisten Stuttgart. Teose teine versioon kannab pealkirja “Vee killud” (2008) ning on kirjutatud häälele, flöödile ja viiulile. Kolmas versioon, “Purskkaev 2”, on kirjutatud 2011. aastal häälele ja kolmele löökpillimängijale. Tänasel kontserdil kõlab teos kohandatuna häälele ja kahele löökpillimängijale.” 

Purskkaev

Sätendab helkiden hõljusklev langus veenirede
avat siilest marmorvaagna mustavöödilise,
kummarduden vaagnan alumisen lainelise
vee poole, naeraten ootava hõbeste nirede. 

Unisten laiuvad niitideist ringid hõbedased,
laiuvad ja tahtmatult kui puudutaksid seinu
kirkalt helendavaid, meenutaden kõrkjaheinu,
uhuvad vöötide punaste marmorseid vahesid. 

Peegeldub vahedel ringide taevas azuursena
helendav, kaet pilvedega hõbedaselt ujuvate.
Heidab oma varjud parvgi pääsukeste rändavate…
Hävitab veetleva pildi iil hetkelik jõhkrana.

(Ilmar Laaban, 1936)

Liina Sumera “La fontana malata” (2023, esiettekanne)

Clof, clop, cloch,
cloffete,
cloppete,
clocchette,
chchch…

(Aldo Palazzeschi, 1909)

The Sick Fountain

(Aldo Palazzeschi, 1909, tõlge/translation Matilda Colarossi)

Clough, clop, cluck,
cloughing,
clopping,
clucking,
ckckck……
And down,
in the yard,
the poor
sick
fountain;
such anguish!
To hear
him cough.
Coughing,
coughing
a bit
then stop…
again.
Couching.
My poor
fountain,
your malady
to me
is just
heartbreaking.
Silence,
no more
spurting.

Silence,
no more
sound
not a bit
perhaps…
perhaps
he’s dead?
Horror.
Oh! no.
Here he is,
again
coughing.
Clough, clop, cluck,
cloughing,
clopping,
hckhckhck…
TB is
killing him.
Dear god,
that incessant
coucghing
of his
is killing
me,
a touch
is fine,
but no more…
Such whining!
Oh, Habel!
Victoria!
Get going,

get moving,
start closing,
that spring
of his
is killing me!
Get going,
start putting
something
to make
it finish,
perhaps…
perhaps
to perish.

(Holy Mother!)

(Lord!)

No more!
No more.
My poor
fountain,
with
the pain
you feel
you’ll see
you’ll kill
even me.
Clough, clop, cluck,
cloughing,
clopping,
clucking
hckhckhck…

Helena Tulve “Sool” (2011)

Sool

meri on liiga suur
meri on hämar, külm ja kalk
tühjuse meri

meres olen üksi
meri on liiga tundlik, habras ja õrn

meri on muutumatu
üks ja ainuke vesi
unustuse meri

meri on ammune aeg
nägemus
illusioon

meri on piiritu
tal pole põhja ega kaldaid

vesi on üks ja muutumatu
teda ei tule juurde ega jää vähemaks
kõik muu muudab kuju
vesi, vesi mitte
vesi uhub puhtaks
täidab, täidab
vesi hingab
vesi hingab minus
ma olen vesi

meri
kui soolane on meri?
meri, sool ja vesi

sõnad ja vesi
sõnad nagu sool nagu sõnad
valge nagu sool

sool on nii vana
kui palju, nii palju küsimusi
nii palju

kas on midagi, mille ma olen unustanud?
kelle mõtteid ma mõtlen?
miks on mõtlemine nii oluline?
kas mõtted mõjutavad tõelust?
kuidas oma meelt puhastada?
tühjus, mis on tühjus?

kas need on minu küsimused?
miks on üksindus nii raske?

miks on mu süda tühi?
mida ma kardan?
mis on elu sool?

vesi, voolamine

kõigun, kõigun,
ootan, ootan,
kõigun, kõigun lainetel,
ootan, ootan vaikuses

sool on nii vana
meid on palju

(Tekst Helena Tulve, Tarvo Hanno Varres & Maarja Kangro)

“House of Veils” (2023, esiettekanne). Teos põhineb Anaïs Nin’i raamatul “House of Incest”. Teksti on raamatu põhjal kompileerinud Hedi Rosma ja Ülo Krigul.

Prephase 

the morning I got up…
the morning I got up to begin…
the morning I got to begin
I got to begin
I got to begin this book
this book I coughed
I coughed something
something was coming
coming out of my throat
my throat was strangling me

I Wailing of the Unborn

I broke the thread
moving into the body
cathedrals wavering
feeling their own weight
and my eyes
and my bones move
far beneath the level of storms
I spat out my endless bottoms of peace        

II Moving into

perfumes suspended in darkness
lemons hang like lanterns
as I am drinking her pollen and honey
two shells of an oyster
unglued from its frame
soldered together
her eyes reflect water
white flame of her breath
the brown crust of earth
the soft secret yielding

III Wailing of the Universe
                                                                                       

IV The most tired woman

I am the most tired woman of the world
life requires an effort which I can not make
don´t say anything
be cause I see that you understand me
and I am afraid of your understanding
I have such a fear of finding another like myself
and such a desire to find one
when I sit before my mirror I laugh at myself
I can not tell how these separate pieces can be me
I do not exist                                                                                                                 

V The House

Lies create solitude 

VI The Window

blood spilled out of my ears
painted eyes weep
my feet under the pillows always
burn down the walls of our secret house

VII The Dance

without arms
inside
needles me
swelling skin
curtains away