Toivo Tulev: “Teose “Six Last Words of Henry David Thoreau” tekst pärineb kahest allikast. Nendeks on Thoreau (1817–1862) teos “Cape Cod” (1865) ning tema sõnad omaenese surivoodil. “Cape Cod” on reisikiri Thoreau’ mitmetest külastustest sellele USA ajaloos nii olulisele maaninale perioodil 1849–1857. Tegemist on Thoreau’ ühe kõige valgusküllasema ja õnnelikuma tekstiga. 

Thoreau kuut viimast sõna, nüüd algab ilus meresõit, indiaanlane*, põder, on heliteoses kasutatud raamistuseks reisikirja einevaist peatükkidest pärit tekstilõikudele. Ühtlasi on need kuus sõna ka läätseks, mille läbi ülejäänud tekst mõtestub ja valgustatud saab. Samas on kogu muusika ka autori enese nägemus tollest neemest aastal 2015, kuid ikka läbi Thoreau’ silmade nii tema heledail suvepäevil, kirkas sügises kui tollel viimsel maihommikul aastal 1862.” Teose esiettekanne oli 2016. aasta “AFEKT”-festivalil Tartus ERMis (solist Kädy Plaas, TUMA, dir Arash Yazdani).

* “Cape Cod’i” teksti puhul esineb see küll sõnapaaris Indian summer – vananaistesuvi, kui elusuve viimane võimalus, mil veesilmad linnapiiril veel hommikulgi öö jooksul tekkinud jääga kaetud on – “wells in the sand behind the town still covered with ice”.

“Six Last Words of Henry David Thoreau” (“Henry David Thoreau’ kuus viimast sõna”)

1. NOW

Now, now, now, now, now, now, now comes
Now, now, now comes 

… a succession of small hills and valleys covered with shrubbery, now glowing with the brightest imaginable autumnal tints; and beyond this were seen, here and there, the waters of the bay.

2. COMES

… to see that seashore where man’s works are wrecks; to put up at the true Atlantic House, where the ocean is land-lord as well as sea-lord, and comes ashore without a wharf for the landing; where the crumbling land is the only invalid, or at best is but dry land, and that is all you can say of it.

3. GOOD

We found some large clams, of the species Mactra solidissima, which the storm had torn up from the bottom, and cast ashore. I selected one of the largest, about six inches in length, and carried it along, thinking to try an experiment on it. We soon after met a wrecker, with a grapple and a rope, who said that he was looking for tow cloth, which had made part of the cargo of the ship Franklin, which was wrecked here in the spring, at which time nine or ten lives were lost.

He told us that the clam, which I had, was the sea-clam, or hen, and was good to eat. We took our nooning under a sand-hill, covered with beach-grass, in a dreary little hollow, on the top of the bank, while it alternately rained and shined.

4. SAILING

Now comes good sailing …. 

What right has the sea to bear in its bosom such tender things as sea-jellies and … mm, mm, and mosses, what right, when it has such a boisterous shore, that the stoutest fabrics are wrecked against it? Strange that it should undertake to dandle such delicate children in its arm. I did not at first recognize these for the same which I had formerly seen in myriads in Boston Harbor, rising, with a waving motion, to the surface, as if to meet the sun, and discoloring the waters far and wide, so that I seemed to be sailing through a mere sun-fish soup. 

5.–6. INDIAN, MOOSE

This Monday morning was beautifully mild and calm, both on land and water, promising us a smooth passage across the Bay, and the fishermen feared that it would not be so good a drying day as the cold and windy one which preceded it. There could hardly have been a greater contrast. 

This was the first of the Indian summer days, though at a late hour in the morning we found the wells in the sand behind the town still covered with ice, which had formed in the night. 

Now comes good sailing. Indian. Moose. 

Sander Saarmets: “Impulss “and the sky turned yellow” (“ja taevas värvus kollaseks”, 2022) kirjutamiseks pärineb unenäost, kus tajutav oht väljendus harukordselt kollaseks värvunud taevas. Aeg seiskus ja ruum kõverdus – ühtäkki oli selge, et senised arusaamad maailmast ja füüsikaseadustest enam ei kehti. Kuigi kogemus oli ehmatav, olin ärgates ootamatult lummatud.”

“Outlines of the Night” (“Öö piirjooned”, 2023, esiettekanne). Age Veeroos: “Öö pealispinna alla jõudmiseks tuleb teda lähemalt uurida. Samas jälle ei tea, kas tahaks näha kõike, mida ta endas peidab. Võib-olla on siiski parem ta endale meelepäraseks mõelda. Seal on salapära, mille lähedus teravdab meeli ja erutab. Veelgi kaugemal on varjul seletamatu tumedus, mis korraga tõmbab ligi ja kohutab. Kindlasti on seal kusagil ka imeline valgus.”

Dror Feiler: “Teose “Excarnation” (2023, esiettekanne) tuum on võitlus ja ehitamine, vastandatuna voogavalt rahulikule mediteerimisele. Meetodiks on tähelepanu köitmine müra/heli/kõlaga. “Võitlus” kui vorm (nii esineja kui kuulaja jaoks) viitab “võitluse” mudelile, mis peab kohandama lugematuid üksikvariante, isegi kui need on “ebameeldivad”. “Võitluse” vorm ei ole tavalisel moel eepiline, see ei jutusta võitluse “seiklusest”. “Võitluse” vorm annab uue vormi, annab suure mõra ja/või lõhe, see on lõhki rebitud lüürika ja laseb end minema kanda.

“Mürapausid” ei ole siin selleks, et täita makrostruktuurilist eesmärki, vaid eksisteerivad terviku saavutamiseks, terviku, mis on loodud selleks, et paisata meid tagasi muusika/heli/müra sarve otsa. Erinevalt “traditsioonilisest muusikast” kõigis selle avaldumisvormides esindab dissonants nüüd alati kõrgemat abstraktset korda, siin selle teose materjali – ainus konkreetne vistseraalne müra “mürapausis” neelab meid täielikult alla. Iga “müra/heli/kõla” omandab selles muusikas tähenduse ja nende vahel puudub selge hierarhia. Iga “müra/heli/kõla” on selles muusikas keskmele võrdselt lähedal.

Kas sellist muusikat on võimalik nautida? Nauding on ajalooline kogemus. Inimesed naudivad Mozartit, Dvorakit, Berliozi, peavoolu uut muusikat või popmuusikat. Kui tahan nautida meloodiat, pöördun Schuberti või mõne vana juudi palvetraditsiooni poole. See on kultuuriline, ajalooline ja esteetiline kogemus. Aga teoselt, mis on kirjutatud üleeile või “kirjutatud/improviseeritud” praegu, ootan ma muid asju. Nauding on vaid väike osa kuulamisest. Kunst on liiga tõsine asi, et piirata seda naudingu mõistega. Kui teost taandatakse peamiselt maitsele meeldivaks, aktiveerib see sama mehhanismi, mis paneb inimese valima auto või laua värvi või millist jäätist limpsida. Enamik kaasaegse uue muusika publikut on muutumas kahjuks omamoodi intellektuaalseteks eskapistideks. Publik sipleb juba palju aastaid esteetilises, filosoofilises ja kultuurilises kriisis ning hakkab kehtestama väsimuse, meeleheite ja Itaalia espresso nõudluse diktatuuri. Neid ei huvita muusika kuulamine ja tõe nägemine ning nad soovivad ainult hellitamist. Nii et palun: olge hellitatud. Aga mitte minu poolt.”