Flöödile mõeldud virtuoosne soolopala “Keeris” (2002) põhineb akustilisel ülemhelireal ja selle lähtekohaks on ülemhelid. Need on aga midagi enamat kui lihtsalt tehnika: ülepuhumisega saavutatud naturaalhelid naasevad ja tähistavad näiteks hääbuva lõpuosa algust. Algne laia raadiusega voog muutub kulgedes üha kitsamaks, kuni sellest saab triller või kromaatiline ringlemine ümber ühe noodi. Suured ja vähemad pöörised vastanduvad rahulikkusele, milles liikumine lõpuks kaob. Pala on kirjutatud Mihkel Peäskele tema soolokontserdiks. (Anu Schaper)

“Unanswered Questions” (‘vastuseta/vastamata küsimused’, 1995) sooloflöödile on ühenduses teose “Ethers” [s.o T. Murail’ helitöö] flöödipartiiga, kuid selle tõsine iseloom, mis tuleneb pala loomise  eesmärgist – muul ajal oleks loo pealkiri olnud “Tombeau de Dominique Troncin” [D. Troncin (1961–1994) oli pianist ja helilooja, T. Murail’ õpilane] – muudab teiste pillide olemasolu ülearuseks. Asjatu on otsida viidet Charles Ivesi sarnase pealkirjaga teosele; need vastuseta/vastamata jäävad küsimused leiavad muusikalise iseloomustuse flöödiharmooniatest tulenevates “tagasihoidlikes, lõpetamata meloodiates”.

(Tekst Pierre Rigaudière, Tristan Murail’ kodulehelt)

“Franz Strauss – viis etüüdi” (2021) naturaalsarvele ja elektroonikale. Tarmo Johannes: “Lõin selle teose 2021. aasta suvel, kui Erik Alalooga kutsus mind mängima suvisele eksperimentaalmuusika üritusele “Little Patarei Tussovka”. Olin siis uue hobina suhteliselt hiljuti hakanud õppima naturaalsarve. Arvestades Erik Alalooga lembust pigem karmide kõlade suhtes, tahtsin kombineerida eriti algajalikud püüdlused mängida Franz Straussi metsasarveetüüde elektroonilise töötlusega, mis teatud algoritmi järgi aeg-ajalt sarve kolmkõlakäikudest halastamatult üle sõidab. Ühtlasi on siin vastandatud etüüdidele omast võibolla veidi tüütutki korrapära töötluse etteaimamatusega.”

Franz Strauss (1822–1905) oli kõrgelt hinnatud metsasarvemängija, Baier õukonnaooperi esimene metsasarv üle 40 aasta, samuti Müncheni kuningliku muusikakooli pedagoog ning dirigent. Heliloojana on ta kirjutanud eelkõige metsasarveteoseid. Ühtlasi oli tal suur mõju oma heliloojast pojale Richard Straussile, kes on omakorda kirjutanud kaks metsasarvekontserti.

“Yi Jing Jitterbug Soloctet”. “Inspireerituna John Cage’ist, on Udo Kasemetsa loomingus väga olulisel kohal hiina “Muutuste raamat” (“I Ching” või “Yi Jing”). Kasemetsa paelus nii selle süsteemi matemaatiline ilu kui iidne tarkus, mille abil inimesed on aastatuhandete jooksul maailmaga suhestunud. “Yi Jingi” ennustuste aluseks on kuuest joonest koosnevad heksagrammid, mis on omakorda jaotatavad alumiseks ja ülemiseks trigrammiks. Võimalikke trigramme on kokku kaheksa (siit ka pealkirjas olev “oktett”) ning nendevahelisi kombinatsioone seega 64. “Yi Jing Jitterbug” on teoste sari, kus erineval viisil on rakendatud sarnast printsiipi.  Kasemets on pannud trigrammidele vastama erinevad muusikalised elemendid, mänguviisid ja muud parameetrid. Igast teosest on võimalik mängida 64 erinevat varianti.

“Jitterbug” on termin, mida kasutas Ameerika matemaatik ja insener Buckminster Fuller oma võrdkülgsete, kuju muutvate geomeetrilisi konstruktsioonide kohta, mille matemaatiline mudel on “Yi Jingiga” väga sarnane.

“Soloctet” aastast 1984 on kirjutatud soolopillile ning kaheksale salvestusseadmele (originaalis kassettmakid), mis teatud süsteemi järgi solisti esitust salvestavad ja taasesitavad. Partituur ütleb, et enne esitust tuleb pöörduda “Yi Jingi” oraakli poole – koostada kasutades münte, raudrohukõrsi vm meetodit heksagramm, lugeda läbi sellele vastav ennustus, koostada vastavalt alumisele ja ülemisele trigrammile selle korra esitusskeem ning keskendudes tekstile ning konkreetsele muusikalisele materjalile esitada teos, mis koosneb 2 x 8 muusikalisest ühikust.” (Tarmo Johannes)