Arvo Pärt (s 1935) on praegu maailmas elavates heliloojatest kõige enam armastatud ja enim esitatud. Muusikasse tuli ta 1950. aastate II poolel, kuuludes koos Eino Tambergi, Kuldar Singi, Jaan Räätsa, Veljo Tormise jt heliloojatega gruppi, kelle osaks sai eesti muusikat nõukogude võimu kehtestamisel tabanud stagnatsioonist välja tuua. Pärdi noorpõlveteosed olid väga eredad ja meeldejäävad ning just tema oli tollastest noortest kõige varmam kasutusele võtma uusi kompositsioonitehnikaid. Eriti võimsad olid nn kollaažitehnikas teosed, kus Pärt kasutas lõiguti varasemate aegade muusikat. Noort autorit saatis suur edu – tema teosed pälvisid preemiaid nii üleliidulistel heliloomingukonkurssidel kui ka meeldisid publikule, tulles kontsertidel vahel kordamisele, ning jõudsid isegi välismaale, mis oli toona haruldane. 1960. aastate lõpus aga olukord muutus, helilooja hakkas nüüdisaegseist väljendusvahendeist tüdima. Oma sõnul oleks ta võinud samal moel jätkata lõpmatuseni, kuid tahe sai otsa ja tekkis soov omal jõul ja oma vahenditega väljendada samasugust ilu, jõudu ja tasakaalu, mis peitus tsiteeritud teoseis, eriti vanamuusikas. Algasid pea kümme aastat väldanud otsingud. Uskudes, et otsitav peitub ühehäälsuses, hakkas Pärt uurima keskaja muusikat. Vanamuusika oli Nõukogude Liidus toona peaaegu täiesti tundmatu, Eestis polnud selle nootegi. Pärt sai noote Moskvast tuttavate kaudu, palju kirjutas ise käsitsi ümber. Valmisid vanamuusika mõjudega 3. sümfoonia (1971) ja kantaat-sümfoonia “Laul armastatule” (1973/1974), mis aga heliloojat veel ei rahuldanud (viimase on ta nüüdseks oma teoste nimistust eemaldanud) ja otsingud jätkusid. Alles 1976. aasta sügisel valmis seitse teost erinevatele koosseisudele ühise pealkirjaga “Tintinnabuli” (lad k kellukesed). Pärdi tintinnabuli-muusikas on väga oluline vaikus: “Enne kui keegi midagi ütleb, peaks ta võibolla mitte midagi ütlema. Minu muusika on esile kerkinud peale seda, kui ma olen kaua vaikinud, vaikinud sõna otseses mõttes.” Vaikus on Pärdi sõnul alati täiuslikum kui mistahes muusika, vaikus on alati “täidetud”. Tintinnabuli-teostes on palju õhulist faktuuri, rohkelt pianissimo’id ja pause, väga tähelepanelikult on suhtutud igasse helisse. See muusika on eriliselt sissepoole pööratud, sageli aeglaselt kulgev, heli ja vaikuse piiri kuulav, meditatiivne. Näiliselt lihtsa faktuuriga teosed hakkavad eriti kaunilt helisema ja kandma kiriku akustikas, kus pausid tänu kajale “kannavad”. Kellukeste-muusika elementides on lähedust vanamuusikale, kuid kooskõlaliselt kuulub see siiski meie aega. Ehkki pealtnäha vastandlikud ja kõla poolest täiesti erinevad, on tema varasema ja hilisema “ajastu” loomingus siiski ühist – helitööd on detailideni läbi mõeldud ja rangelt süsteemsed, hoolimata sellest, et süsteemid on erinevad. Tintinnabuli-helikeeles domineerivad vaimuliku tekstiga vokaalteosed, kuid ka instrumentaalseid helitöid on palju.
