Eduard Tubin (1905–1982) on väljapaistvamaid heliloojaid läbi eesti muusika ajaloo, eesti suurimaid sümfoonikuid. Ta lõpetas kompositsiooni erialal 1930. aastal Tartu kõrgema muusikakooli Heino Eller õpilasena. Samal aastal alustas ta tööd Vanemuise teatris, algul repetiitori, seejärel dirigendina ning 1941 sai temast Vanemuise peadirigent. Ühtlasi tegutses ta ka koorijuhina. Ehkki igapäevase dirigenditööga väga hõivatud, kujunes Tubinast nende aastate jooksul komponist, kelle uusi teoseid huviga oodati ja peatselt pärast valmimist kohe ka esitati. 1944. aastal põgenes Tubin Rootsi ja sai seal tööd ajaloolise, kuningliku Drottningholmi teatri juures, valmistades ettekanneteks ette vanade ooperite ja ballettide noodimaterjale. Tubin oli viljakas ning mitmekülgne helilooja, kes on kirjutanud muusikat väga erinevates žanrides prelüüdist sümfooniani, soolo- ja koorilaulust reekviemini, kammermuusikast lavateosteni, olles võrdselt hinnatud nii vokaal- kui instrumentaalmuusika autorina. Tema kümme sümfooniat (11. sümfoonia jäi lõpetamata), kaks viiulikontserti jt orkestriteosed kuuluvad eesti muusika kullafondi. Ta on kahe ooperi (Barbara von Tisenhusen”, “Reigi õpetaja”) ja eesti esimese täispika balleti (“Kratt”) autor; sealjuures suutis ta eriti viimases siduda hästi orgaaniliselt ja põnevalt rahvaloomingut ja kunstmuusikat. Tema loomepärandis on ka eesti klaverimuusika tähtteoseid, nt “Virmaliste sonaat” või “Ballaad Mart Saare teemale chaconne’i vormis”. Tubin oli helilooja, kes armastas ajalooliselt välja kujunenud žanre ja vorme, samuti folkloorset ainest, ning ühendas neid andekalt kaasaegse helikeelega. “Kolm prelüüdi” (1934/1935) on pärit küllalt varasest loomingust ja peegeldab huvi eesti ainese vastu.