Eino Tamberg (1930–2010) lõpetas 1953. aastal kompositsioonierialal Tallinna konservatooriumi Eugen Kapi klassi õpilasena ning töötas ka ise samas aastakümneid kompositsiooniõppejõuna. Eino Tamberg oli suur kunsti-, kirjanduse- ja teatrihuviline, väga omapärase käekirjaga helilooja. Alates oma läbilöögist 1950. aastate keskel kuulus Tamberg alati eesti heliloojate juhtgruppi. Inimesena väga helge, kujundas ta eneses teadlikult, oludest hoolimata, positiivset maailmavaadet, leides, et “olla rõõmus on ühiskondlikult hinnaline tegu”. Eino Tambergi loomingu nimekirjas on üle saja oopuse eri žanrides, tähtis koht selles on sümfoonilistel teostel (neli sümfooniat, hulk kontserte) ja lavamuusikal (3 ooperit ja balletti), sh on ta mitmeid žanre sisuliselt uuendanud (nt lavaline oratoorium, ballett-sümfoonia). Tema erksarütmiline “Concerto grosso” (1956) osutus noore helilooja hiilgavaks läbilöögiks (sh rahvusvahelisel areenil, mis oli toonast aega arvestades haruldane), tähistades uue “ajaarvamise” algust eesti muusikas. Päris palju on ta kirjutanud ka vokaalmuusikat, nt “Viis romanssi S. Petöfi sõnadele” (1955), eri aegade armastusluulele tuginev oratoorium “Amores” (1981) jne. Erakordselt kaunis helitöö on renessanss- ja barokkmuusikast inspireeritud ooper “Cyrano de Bergerac” (1974).