Helmut Lachenmann (s 1935) on saksa helilooja, üks kaasaja tuntumaid ja tunnustatumaid autoreid. Huvi komponeerimise vastu ilmutas ta juba teismeeas. Aastatel 1955–1958 õppis ta Stuttgardi muusikakõrgkoolis klaverit Jürgen Uhde ning kompositsiooni Johann Nepomuk Davidi juures, 1958–1960 oli ta itaalia helilooja Luigi Nono eraõpilane Veneetsias. Tema olulisemate teoste hulka kuuluvad ooper “Das Mädchen mit den Schwefelhölzern” (1990–1996, Hans Christian Anderseni, Leonardo da Vinci ja Gudrun Ensslini järgi), orkestriteosed “Schwankungen am Rand” (1974–1975) (1975–1976) ning “NUN” (1997–1999), ansambliteosed “Mouvement (- vor der Erstarrung)” (1982–1984), “…zwei…” (1992, Leonardo da Vinci järgi), kolm keelpillikvartetti (nr 1 “Gran Torso”, 1971/1976/1988, nr 2 “Reigen seliger Geister”, 1989, nr 3 “Grido”, 2001) ja veel palju muid orkestri-, ansambli- ja kammerteoseid.
Lachenmann on pidanud regulaarselt loenguid Darmstadti uue muusika suvekursustel alates 1978. aastast. 1976–1981 õpetas ta mitmeid aineid Hannoveri muusikakõrgkoolis ning aastatel 1981–1999 kompositsiooni Stuttgardi muusikakõrgkoolis. Ta on hinnatud lektor ja huvitav kirjutaja; neist paljud on ilmunud raamatus “Musik als existentielle Erfahrung” (Breitkopf & Härtel, Wiesbaden, 1996). Lachenmann on pälvinud mitmeid silmapaistvaid auhindu, nagu Hamburgi Bachi auhind (1972), Ernst von Siemensi muusikaauhind (1997) jt.
