25.04.–04.05.2025
Tallinn / Tartu
Lepo Sumera

Lepo Sumera (1950–2000) on oma kuue sümfoonia ja teiste orkestriteostega eesti olulisemaid sümfoonikuid, üks silmapaistvamaid eesti heliloojaid. Sumera õppis heliloomingut Tallinna muusikakeskkoolis Veljo Tormise juhendamisel, Tallinna konservatooriumis esmalt Heino Elleri, seejärel Heino Jürisalu klassis ning täiendas end Moskvas Mihhail Ledenjovi juures. Ta oli ka ise kõrgelt hinnatud pedagoog, tema juures on õppinud nt Erkki-Sven Tüür, Mari Vihmand, Galina Grigorjeva, Märt-Matis Lill jt. 1988–1992 oli ta Eesti kultuuriminister, alates 1993. aastast kuni oma surmani heliloojate liidu esimees.

Sumera teoste nimistus on töid renessanssansambli- ja klaveripalast sümfooniani, filmimuusikast kantaadi, balleti ja multimeediaetenduseni. Ta oli huvitava mõtlemise ning ereda ja mitmekülgse kujundikeelega uuendustele aldis helilooja, sh esimesi Eestis, kes hakkas komponeerimisel kasutama arvutit. Elektroonilised vahendid tulid tema loomingusse 1980. aastatel ning aja jooksul muutusid need talle aina olulisemaks, mõjutades isegi akustiliste teoste kõlapilti. Eestis ühena esimestest hakkas ta kasutama ka live-elektroonikat, kuna teda võlus võimalus heliloojana teose ettekandes osaleda ning selle kulgu mõjutada. Samuti köitis teda multimeedia, esimene seesugune teos oli tantsudraama “Kaleva” (1988), järgnesid kammerooper “Olivia meistriklass” (1997) ning üheks viimaseks teoseks osutunud “Südameasjad” (1999).

Lepo Sumera oli väga mitmekülgne, teosest teosesse muutuva ning uusi väljendusvõimalusi otsiva helikeelega looja. Oma loomelaadilt oli ta pikkade mõttekaarte arendaja, ajades läbi väheste teemadega, et neid justkui läbi suurendusklaasi uurida, üha uusi tahke avades. Väga põnevalt oskas ta ära kasutada instrumentide võimalusi, nende värve, iseloomulikke karaktereid jne. Nende omaduste tõttu sobisid talle eriti hästi suurvormid, sh sümfoonia – ta jõudis oma enneaegu katkenud eluteel kirjutada 6 sümfooniat, mis on tänapäeval märkimisväärne saavutus. Nii Sumera enda kui ka laiemalt kogu eesti muusikaloo seisukohalt olid omal ajal murrangulisteks teosteks tema “Pala aastast 1981” ja (pala temaatikale tuginev) sümfoonia nr 1, mis oma heakõlalisuse, diatoonika, kolmkõlade, gammadega mõjusid valmimise järel nagu ilmutus.

×