Lepo Sumera (1950–2000) on oma kuue sümfoonia ja teiste orkestriteostega eesti olulisemaid sümfoonikuid, üks silmapaistvamaid eesti heliloojaid. Sumera õppis heliloomingut Tallinna muusikakeskkoolis Veljo Tormise juhendamisel, edasi Tallinna konservatooriumis esmalt Heino Elleri, seejärel Heino Jürisalu klassis ning täiendas end hiljem veel ka Moskvas Mihhail Ledenjovi juures. Ta oli ka ise kõrgelt hinnatud pedagoog: Sumera juures on õppinud nt Erkki-Sven Tüür, Galina Grigorjeva, Märt-Matis Lill jt. 1988–1992 oli ta Eesti kultuuriminister, alates 1993. aastast kuni oma surmani Eesti Heliloojate Liidu esimees.
Sumera teoste nimistus on töid renessanssansambli- ja klaveripalast sümfooniani, filmimuusikast kantaadi, balleti ja multimeediaetenduseni. Ta oli huvitava mõtlemise ning ereda ja mitmekülgse kujundikeelega uuendustele aldis helilooja, sh esimesi Eestis, kes hakkas komponeerimisel kasutama arvutit. Elektroonilised vahendid tulid tema loomingusse 1980. aastatel ning aja jooksul muutusid need talle aina olulisemaks, mõjutades isegi akustiliste teoste kõlapilti. Eestis ühena esimestest hakkas ta kasutama ka live-elektroonikat, kuna teda võlus võimalus heliloojana teose ettekandes osaleda ning selle kulgu mõjutada. Samuti köitis teda multimeedia. Ehkki klaverile kirjutas ta vähe, on eesti klaverimuusika kullafondi kinnistunud tema “Kaks pala aastast 1981”. Armastatud on ka klaveriansamblile kirjutatud lood, nt “In Es”, huvitava materjali ja arengukaarega on klaverikontsert.
Sonaat pärineb Sumera varasest loomingust, aastast 1971, seega veel õpinguteajast, ja on pühendatud Peep Lassmannile. Võimalik, et tegu on esiettekandega, sest ei pühendatu ega ka helilooja tütar Kadri-Ann Sumera loo olemasolust ega esitustest midagi ei teadnud.