Toivo Tulev (s 1958) on omapärase ja sugestiivse stiiliga helilooja, kelle tee muusikamaailma ei ole olnud ladus ja sirgjooneline. Võibolla on see andnud põhjust sügavamalt asjade ja nähtuste taha vaadata, intensiivsemalt tunnetada ja mõelda.
Tulevil on arvukalt vokaalteoseid, nende palet ja jooni on kindlasti mingil määral kujundanud autori kogemused lauljana erinevais vokaalkollektiivides. Tal on teoseid nii koorile kui väiksemale lauljate koosseisule, nii instrumentidega kui ilma. Viimased suuremad vokaal-instrumentaalsuurvormid on “Magnificat” (2013), “Lamentatsioonid” (2011); kontratenorile, altsaksofonile, orelile ja keelpilliorkestrile “I said, Who are You? – He said, You” (2007); terve rida teoseid on hääl(t)ele ja erinevatele instrumentidele: “Miks?” (2013), “Flow” I–IV (2008), “Leave, Alas, This Tormenting” (2005) jne.
Tulevi muusika on sageli ühtaegu staatiline ja pulseeriv, sissepoole vaatavalt kaemuslik ja tundeline, isetu ja intensiivne. Helilooja on märkinud, et talle mõjuvad kaks vastandlikku alget intrigeerivalt, sageli hakkab teos arenema kahest omavahel hõõrduvast impulsist. Oma pillidekäsitluse kohta on helilooja öelnud: “Kirjutan nii, et teos ei oleks lihtsalt abstraktsioon, vaid moodustaks ühe kindla heliruumi. Üritan partituuri käsitleda kui akustilist tervikut sarnaselt akustilisele ruumile – koos kajade ja järelkajadega.”
Arvukate eri koosseisu ja suurusega ansambliteoste (klaverikontsert “Nada” klaverile ja keelpillikvartetile (2015), “Seitse antifooni Pierre Boulezile” (2015), “Now Comes Good Sailing” (2014)) kõrval on terve rida töid orkestrile: “Moradas” (3 elektrikitarrile ja kammerorkestrile (1995), flöödikontsert “Deux” (sopranile, flöödile, kammerorkestrile, 2004), “Descendit” (viiulile, oboele, klaverile, keelpilliorkestrile, 2011); viiulikontsert (2002), tšellokontsert “Before” (2006), löökpillikontsert “Flow” (2009), sümfoonia (kammerorkestrile, 2013); Kolm sümfooniat (2018), sümfooniaorkestriteosed “Signum” (1990), “Woo” (1995), “Ambra” (2002), “Future Continuous” (2008), “Hõljub, laskub” (elektrikitarr, sümfooniaorkester, 2011), “Pöördub algusse” (2012). Ta on kirjutanud ka lavateoseid – lühiballeti “Cruz” (2002) ja Dante ainetel ooperi “Beatrice” (2010).
Tulev on olnud resideeriv helilooja Eesti Filharmoonia Kammerkoori (2004/2005) ja ansambli Ars Nova Copenhagen (2007/2008) juures. Tema teoseid on tellinud nii Eesti esinduskollektiivid kui ka väliskollektiivid: Nieuw Ensemble, Ars Nova Copenhagen, Läti Raadio koor, Musicatreize, Court-Circuit, BIT 20, Atlas Ensemble, 2e2m, Madalmaade kammerkoor, Crossing Choir jt. Viimase aja suuremad vokaal-instrumentaalmuusika tellimused on Brno Filharmooniale loodud “So Shall He Descend” (2018) ning Los Angelese Filharmoonia saja aasta juubeliks valminud “I Heard the Voice of Children…” (2019).
Tulev on kolmel korral pälvinud Eesti Kultuurkapitali aastapreemia (2001, 2003, 2021), saanud Kultuurkapitali stipendiumi “Ela ja sära” (2002), Eesti Muusikanõukogu aastapreemia (2006), Fulbrighti stipendiumi (2015), esimese Lepo Sumera nimelise kompositsiooniauhinna (2016) ning LHV uue heliloomingu Au-tasu (2017).
Tulev on tänulik kõigile nii oma senistele õpetajatele – Anti Margustele, Eino Tambergile, Sven-David Sandströmile –, kui ka oma arvukatele õpilastele, kellelt kõigilt on tal olnud palju õppida.