L, 4. mai,
21:00
Tartu Ülikooli loodusmuuseum
Taavi Kerikmäe (klaver)
Levi-Danel Mägila (tšello)
Tarmo Johannes (flööt)
Merje Roomere (viiul)
Helena Tuuling (klarnet)
Kaastegev Adam Jeffrey (löökpillid)
Helindus Tammo Sumera
Liina Sumera – “Pororoca” (2024, esiettekanne) tšellole ja elektroonikale
Justina Repečkaitė – “Incantare” (2018) flöödile ja elektroonikale (versioon bassflöödile: Tarmo Johannes, 2021)
Marianna Liik – “Maaalune” (2024, esiettekanne) flöödile, klarnetile, löökpillidele, klaverile, viiulile, tšellole ja elektroonikale
Mārtiņš Viļums – “LUM” (2004) flöödile, viiulile ja fonogrammile
Malle Maltis – “Episood kõverdunud aegruumis” (2024, esiettekanne) klarnetile, löökpillidele ja elektroonikale
“Pororoca” (2024, esiettekanne) tšellole ja elektroonikale. Liina Sumera: Pororoca on looduslik tõusulaine, mis tekib erinevate kuufaaside ajal Brasiilias Amazonase jões, kui Atlandi ookeani vesi tungib tohutu jõuga jõkke ja paneb selle vastassuunas voolama. Laine võib ulatuda kuni 4 meetri kõrguseni ja kanduda edasi umbes 800 km. Pororoca hävitab taimestikku, suuri puid ja isegi maju. Sõna ‘pororoca’ arvatakse pärinevat Tupi põlisrahvaste keelest, kus seda võiks tõlkida kui ‘suurt hävitavat müra’ või ‘suurt möiret’. Teos on inspireeritud just sõna otsesemast tähendusest – mürast, kohinast ja toorest jõust.
Justina Repečkaitė: Pealkiri “Incantare” (2018) tuleneb ladina keelest: in – ‘sisse’ + cantare ‘laulma’. Selles teoses tuleb flöödipartiid mängides sageli samal ajal ka pilli sisse laulda. Elektroonikapartii allikaks on üksnes helilooja hääl – ülemhelilaul, hingetõmbed, häälitsused ja loitsusosinad (Paukštis be geluonies, medis be liemens, vesi be kojų = mesilind ilma astlata, puu ilma tüveta, vesi ilma jalgadeta). Flööt nii jäljendab kui ka võitleb elektroonikaosa vastu, tekitades sellega dünaamika. Videokaamera jälitab esinejat, kuni teose lõpus hakkab flötist vastu võitlema ja operaatorit jälitama.
“Maaalune”, (2024, esiettekanne). Marianna Liik: Teose sündimise impulsiks on Tahkuna maa-alused kaitserajatised Hiiumaal, kus olen mõned korrad ka helisid salvestamas käinud. Mind paelub see akustiline maailm, kus tekivad kõikvõimalikud heli tagasipeegeldused ja müstilised kõlaväljad ilma elektroonikat kasutamata. Seal ei jää ükski heliimpulss vastuseta. Vastastikune suhtlus võib areneda viisil, mida poleks osanud oodata.
“LUM” (2004), Mārtiņš Viļums: Lum on ladinakeelsete sõnade luminae naturae lühendatud versioon ja tähendab valgustatud loodust. Teos koosneb plokkflöödi ja viiuli eelsalvestatud helidest. Neid mängisin ise, kui otsisin huvitavaid, minu esteetikaga sobivaid väljendusviise. Kõlalis-koloristlike võimaluste uurimisel kasutasin lisamaterjali oma varasematest teostest, nagu “Koks. Uguns. Sirds” (läti koklele, flöödile ja akordionile) ja “Simurg” (suurele ansamblile). See on mõtisklus kaudsetest loodushäältest, nagu linnulaulud, õrnad tuuled, jõgede ja järvede peegeldused ning kahisevad lehed puude varjus – kõik koos müstilise valgusega, mis valgustab elu fenomeni.
“Episood kõverdunud aegruumis” (2024, esiettekanne). Malle Maltis: Olen teose algmaterjalina kasutanud helisid, mida tekitavad erinevad maha kukkuvad esemed. Muusikalisest vaatepunktist on igal sellisel helil (kukkumine, põrkamine, murdumine, purunemine, veeremine) unikaalne rütm ja helitugevuskontuur, mis ei ole helilooja loodud, vaid on tekkinud juhuslikult, gravitatsiooni mõjul.
Einsteini üldrelatiivsusteooria kirjeldab gravitatsiooni kui aegruumi kõverdumist, mis on tingitud massi ja energia ebaühtlasest jaotumisest aegruumis. Selle teooria kohaselt painutavad massiivsed objektid, nagu tähed ja planeedid aegruumi, pannes teised objektid mööda kõveraid teid liikuma. Seega ei ole gravitatsioon traditsioonilises mõttes jõud, vaid pigem massist ja energiast põhjustatud aegruumi kõveruse tagajärg ning vabalt langevad objektid järgivad lihtsalt kõverdunud aegruumi kumerusi.
Tarmo Johannes: Ansambel U: kontsert pakub erilise võimaluse vaadelda enda ja kujutleda teiste maailmu Tartu Ülikooli Loodusmuuseumis, kus ei pruugigi lõpuks selge olla, kes või mis on vaadeldav, kus on vaatleja ja kus eksponaat. Kõik teosed kavas suhestuvad omal moel elusa või elutu loodusega.
Kontserdist teeb otseülekande Klassikaraadio ning see jõuab Euroopa Ringhäälingute Liidu EBU vahendusel raadiokuulajateni mitmel pool Euroopas.