19:00
Eesti Rahva Muuseum
Asukohainfo + kaart
Piletid: 21/15 €
Hanna Kinnunen (flööt)
Mikko Raasakka (klarnet)
Emil Holmström (klaver)
Markus Hohti (tšello)
Timo Kurkikangas (elektroonika)
Anders Pohjola (elektroonika)
Sami Klemola (kunstiline juht)
Lauri Supponen – “Continuo” (2021)
Ülo Krigul – “Citychords I” (2024, esiettekanne)
Matti Heininen – “Hämärän tanssi” (2024)
Andrius Šiurys – “Miscommunications” (2015) klaverile ja lindile
Antti Auvinen – “Warp my Simone” (2019)
Lauri Supponen: “Continuo” (2021) on sõna otseses mõttes Girolamo Frescobaldi “Recercar con obligo” (kogumikust “Fiori Musicali”, 1635) ümberkompositsioon. Muusikute trio “toidab” selles klahvpillimängijat oma otse laivis salvestatud mängu lõikudega. Obligato-fragmendid on antud mänguklaverile.
Ülo Krigul “Citychords I”. “Teose komponeerimisel oli kõigepealt abiks fotoaparaat. Teos põhineb muusikavälisel struktuuril, milleks on Manhattani panoraam New Yersey poolt vaadates. Sealt see vorm ja ajaline struktuur alguse sai. New York on mulle ammustest aegadest lähedane paik. Hiljuti hulkusin seal ringi jälle ja just seal New Jersey kaldal elasin, siis see vorm mängis ennast kätte. See lugu algab Central Parki lõunapoolsest servast ja kulgeb kuni poolsaare tipuni, kus praamid Staten Islandile liiguvad. Algmaterjal oli ülespildstatud panoraam, mille joonistasin üles ja panin millimeetripaberile ja asetasin mõõtkavale 88 klahvi ja mm võrdub sekund.”
Matti Heininen: Minu teost “Hämärän tanssi” (“Hämara tantsud”, 2024) on mõjutanud varajase techno-muusika suhtumine: “Techno on kõik see, mida sa pole veel ette kujutanud.” Teos sisaldab mõningaid otseseid viiteid techno-muusikale (Detroit techno), kus püüti kesk suurlinna pimedust ja vaesust leida kujutlusvõime abil omamoodi lootus – “lunastus düstoopilises maailmas”. Olen oma loomingus samamoodi otsinud kujutlusvõime kaudu omamoodi vabanemist. Pealkirjale vastavalt sisaldab teos tantsulaadseid elemente, kuid peamiselt selleks otstarbeks mittesobivate materjalidega. Teose väljenduslik väli kujuneb justkui sellest väljenduse ja materjali omavahelisest hõõrdumisest, mida omakorda toetab live-elektroonika. Ka teose pealkiri viitab omamoodi aluseks oleva elutu materjali äratamisele. See saavutatakse nii ebatraditsiooniliste helitekitamise vahenditega kui ka esinejate teatud rolli rõhutamisega, kus muusikud tegutsevad pigem helide kontrollijate kui aktiivsete esilekutsujatena. Eesmärk on “hämar tantsima panna”. Olen uurinud sarnaseid ekspressiivseid valdkondi mitmes oma hiljutises teoses, näiteks orkestripalas “towards the extraordinary adventures of Baron Munchausen” (2019).
Teos on pühendatud Sami Klemolale ja defunensemble’ile. Elektroonika alal on mind abistanud mu kauaaegne kaastöötaja Erkka Lempiäinen, samuti Timo Kurkikangas defunensemble’ist. Esiettekanne oli 2024. aasta aprillis Tampere biennaalil.
“Miscommunications” (2015), Andrius Šiurys: Suhteline ‘mõistmine’ on enamasti illusioon. Kujutad ette, et on ilmunud mingi hingesugulane, kes saab aru, mida sa öelda tahad. Kuigi ta ei saa õieti millestki aru, aga võibolla ta tunneb, haistab, võibolla on miski veidi vibreerinud ja ta on selle üles noppinud, millestki hoo sisse saanud… See on nagu suhtlemisel: kui kaks inimest räägivad, on sõnades väga vähe tegelikku suhtlust.
defunensemble’i kontsert näitab Baltimaadest pärit elektroakustilise muusika värvikust ja mitmekülgsust. Nendes teostes on kohal nii ajalugu kui ka modernsus; mitmekesised muusikalised materjalid moodustavad kaleidoskoopilise kontserdikava.
Kontserdist teeb otseülekande Klassikaraadio. Sündmust toetab TelepART Mobility Support ja Soome Instituut.