“Iridescence” (“Sillerdus”, 2023) koorile ja elektroonikale on IRCAMi Pompidou keskuse ja Kagu-Saksa Raadio tellimus György Ligeti 100. sünniaastapäevaks. Justė Janulytė: “Iridescence” on muusikalise valguse metafoori – kiirgava heliobjekti, valgust kiirgava koori – otsing ja on inspireeritud ühe minu helilooja-majaka György Ligeti “Lux aeternast”. Pealkiri pärineb intervjuudest Ligetiga, kes kasutas seda mõistet kirjeldamaks harmoonia ja tämbri abil muutuvate värvidega kõlapindu ja mis osutus täiuslikult sobivaks minu teose kontseptsiooniga, viidates optilisele nähtusele, valgusele põhinevale sillerdusele looduses. 

Koori hääled liiguvad katkematult ringjalt kõrgeimatest madalaimateni ja tagasi, laiendades järk-järgult mikropolüfoonilist sfääri, tihendades, rikastades, transformeerides seda äärmuseni. Ainus helivorm teoses on laine, nagu lihtne sisse- ja väljahingamine, mis muutub järjest aeglasemaks ja pikemaks. Ainus tekst, mida hääldatakse ilma kaashäälikuteta ja seega on arusaadav ainult lauljatele, on fraas Richard Brautigani luuletusest “Star Hole” (“Istun siin tähe täiuslikus otsas”), mida korratakse lõpmatult nagu mantrat, lisades lux aeterna teemale melanhoolse, nostalgilise, kergelt apokalüptilise mõõtme.

“Diptych” (“Diptühhon”, 2013), Andris Dzenītis: Sain dirigent Kaspars Ādamsonsilt pakkumise luua tule elemendile pühendatud kooriminiatuur. Olles lehitsenud suurt hulka sellele teemale pühendatud luulet, ei suutnud ma otsustada kahe eri aegadel kirjutatud luuletuse vahel. Need on Iiri kirjandusklassiku William Butler Yeatsi (1865–1939) ning Ameerika kirjandusprofessori ja naiste õiguste uurija Dorothy Waltersi (s 1928) kundalinist valgustatud  looming. Selle tulemusena sündis “Diptühhon” – nagu kaks õuna poolt, mis on sisult seotud, kuid muusikaliselt iseseisvad kompositsioonid.

Yeats ja Walters räägivad samast asjast – tule tervendavast ja puhastavast jõust; Waltersi järgi igavesest tulest, mis pärast üleliigse eemaldamist jätab järele ainult meie vaimu, mis on puhas nagu või Jumala suus, Yeatsi järgi aja tuli, mis tutvustab aegade lõpus mineviku mõistet. Ainult kuskil kauguses on igaviku hääled. Muusikaliselt loovad mõlemad kompositsioonid stilistiliselt vastastikuse tasakaalu: Waltersi “A cloth of fine gold” (“Peenest kullast riie”) – selles on tämbriline kõlamaailm, sähvatused ja üksikute leekide kustumine, Yeatsi “Everlasting Voices” (“Igavesed hääled”) – puhtasse harmooniasse riietatud kergelt kurb soojus.

I A Cloth of Fine Gold

You may think
that first lit flame
was the ultimate blaze,
the holy fire
entered at last.
What do you know of furnaces?
This is a sun that returns
again and again, refining, igniting,
pouring your spirit
through a cloth of delicate gold
until all dross is taken
and you are sweet as
clarified butter
in god’s mouth.
(Dorothy Walters)

II Everlasting Voices

O sweet everlasting Voices, be still;
Go to the guards of the heavenly fold
And bid them wander obeying your will,
Flame under flame, till Time be no more;
Have you not heard that our hearts are old,
That you call in birds, in wind on the hill,
In shaken boughs, in tide on the shore?
O sweet everlasting Voices, be still.
(William Butler Yeats)

I Peenest kullast riie

Arvad ehk,
Et esmaleek
On esimene lõke oln’d,
Et püha tuli
Viimaks ilmus.
Mis teadmised sul tulekoldeist?
See nagu päike naaseb
Ikka-jälle, parandades, ärgitades,
Kallates su hinge
läbi peene kullast riide
Kuni rämps kõik uhutud
Ja oled õrn kui
läbipaistev või
Jumala suus.
(Dorothy Walters, tõlkinud Helen Põldmäe)

II Igikestev hääl

Jää vakka, igikestev hääl;
Palu käia su tahet järgivana
Laotuse kangast valvaval väel
Ilma peal, kuni ajad on otsas;
Kas sa ei tea, et me süda on vana,
Et sa hüüad lindudes, tuules mäel
Ja merelaineis ja puudes metsas?
jää vakka, igikestev hääl.
(William Butler Yeats, tõlkinud Märt Väljataga: “Luulet”, Tallinn, Eesti Raamat, 1990)

“Night. O you…” (2024, esiettekanne) segakoorile ja elektroonikale. Maria Kõrvits: Teos “Night. O You…” sai oma algimpulsi 2018. aastal, kui Eesti Filharmoonia Kammerkoori toonane dirigent Kaspars Putniņš tegi ettepaneku kirjutada teos kammerkoorile ja elektroonikale, mis oleks seotud liminaalse ruumiga.
Mulle tundub, et öö on just see ülemineku ruum või lävepakk päevade, mõtete, tunnete, seisundite vahel. Öö kaudu võivad päevad olla väga erinevad ja öösse minek vajab ka julgust. Sel perioodil oli mitmete minu teoste kandvaks ühenduslüliks öö ja pimedus.

Pimeduses on vabadus, kõiksus ja selginemine.
Praegusel elu hetkel on öö saanud minu jaoks uue kihi – iga öö möödudes näen, kuidas minu väike tütar on suuremaks kasvanud, kuidas ta ööga omandab uusi oskusi ja kuidas ta pilk muutub sügavamaks.

Nacht. O du in Tiefe gelöstes
Nacht. O du in Tiefe gelöstes
Gesicht an meinem Gesicht.
Du, meines staunenden Anschauns größtes
Übergewicht.
Nacht, in meinem Blicke erschauernd,
Aber in sich so fest;
Unerschöpfliche Schöpfung, dauernd
Über dem Erdenrest;
Voll von jungen Gestirnen, die Feuer
Aus der Flucht ihres saums
Schleudern ins lautlose Abenteuer
Des Zwischenraums:
Wie, durch dein bloßes Dasein, erschein ich,
Übertrefferin, klein –;
Doch, mit der dunkelen Erde einig,
Wag ich es, in dir zu sein.
(Rainer Maria Rilke)

Öö. Oo sa sügavusse hajunud
Öö. Oo sa sügavusse hajunud
pale mu palge vastas.
Mu tardunud meeliskelule suurim
vastukaal.
Öö, mu pilgu all vabisev,
samas endas nii vankumatu,
ammendamatu loodu, kestad sa
üle kõige maise,
täis noori tähti, kes
oma ruttavaist rüüservist
pilluvad tuld mööda tühjuse
hääletut seiklust:
pelgalt sellest, kuis oled mu üle,
minust üle, nii väike ma näin –
ja ometi, hämara maaga üks,
ma söandan olla su käes.
(Tõlkinud Mirjam Parve)

“Psalm 38, 39” (2020/2024, versiooni esiettekanne). Marianna Liik: Inimese päevade mõõt on üks väike, tühine hetk ajavoolus. Samas, “teie juuksekarvadki on kõik ära loetud” (Mt.10:30). Need on mõõtmed, millega igaüks silmitsi seisab. Mõista oma olulisust, samal ajal mitte püüda olla või näida midagi rohkemat, kui ma tegelikult olen. Mitte raisata elu, vaid seda väärtustada, sest suumides sisse ajavoolu, näed ja lood selle suures plaanis oleva tühja hetke väärtuse.
Teose esimesed ideed sündisid 2018. aastal, viibides residentuuris Mehhikos Morelias. Mõningad helid, mida elektroonilises partiis kuulda võib, on salvestatud seal. Esialgne versioon valmis 2020. aastal ja kuulsin seda 2023. aasta suvel. Praeguseks olen teost muutnud ja tegemist on uue versiooni esiettekandega.

Psalm 38
There is no soundness in my flesh because of thine anger; neither is there any rest in my
bones because of my sin.
For mine iniquities are gone over mine head: as an heavy burden they are too heavy for
me.
My wounds stink and are corrupt because of my foolishness.
I am troubled; I am bowed down greatly; I go mourning all the day long.
For my loins are filled with a loathsome disease: and there is no soundness in my flesh.
I am feeble and sore broken: I have roared by reason of the disquietness of my heart.
My heart panteth, my strength faileth me: as for the light of mine eyes, it also is gone from
me.
For I will declare mine iniquity; I will be sorry for my sin.
Forsake me not, O Lord: O my God, be not far from me.
Make haste to help me, O Lord my salvation.

Epilogue: Psalm 39
Lord, make me to know mine end, and the measure of my days, what it is: that I may
know how frail I am.
Verily every man at his best state is altogether vanity.
Surely every man walketh in a vain shew: surely they are disquieted in vain: he heapeth up
riches, and knoweth not who shall gather them.
Truly, every man is but breath.
(King James Version Bible)

Psalm 38
Ei ole enam puutumata paika mu lihas Sinu meelepaha pärast,
ei tervet kohta mu kontides mu enda patu pärast.
Mu süüteod on kasvanud üle pea nagu taak, mida ei jaksa kanda,
mu haavad on käest ära, täis mäda –
omaenda meeletuse pärast.
Olen küürus, käin kummargil, astun kurvalt kogu päeva.
Mu nimmed on täis põletikku, ei ole tervet kohta mu ihus;
olen otsas ja läbi kolgitud koguni, oigan oma südamevaevas.
Sinu ees on kõik mu tahtmised, ei ole varjul ohkedki, Issand:
mu süda taob rinnus, kogu jõud on kadunud, silm ka ei seleta enam.
Jah, ma tunnistan oma ülekohut, mu patt teeb mulle muret.
Ära jäta mind maha, Issand, mu Jumal, ära ole kaugel:
rutta appi, Issand, mu Avitaja!

Psalm 39
Issand, anna mulle teada mu ots, mu elupäevade hulk –
et tunneksin, kui üürike olen.
Vaata, Sina oled pannud mu elupäevad vaksa pikkuseks, mu eluea kui eimillekski Su ees,
tuulevinuks inimese –
tuleb ja läheb kui vari, lööb lärmi tühja pärast, kuhjab – teadmata kellele.
Vaid tuuleõhk on inimene.
(Tõlge Vello Salo, Indrek Hirv)

Evelin Seppar: 2024. aasta veebruaris toimus Saksamaal Dortmundi kontserdimajas Arvo Pärdi loomingule pühendatud festival “Zeitinsel Arvo Pärt”. “Iris” (2024, Eesti esiettekanne) on kirjutatud selle festivali jaoks Dortmundi kontserdimaja tellimusel, esitajateks olid Eesti Filharmoonia Kammerkoor ja Tõnu Kaljuste. Teksti autor on Jaan Kaplinski ja luuletus pärineb tema 1967. aastal ilmunud kogust “Tolmust ja värvidest”. 

Üles
juurtest latva
alt õitest üles õitesse
kerkib sinine värv
üles
kuni päris ära
sinna suurde sinisesse
päris üleval päris kõrgel
kuhu
sa voolad sinine jõgi
silmade ees
läbi silmade
Iris
Iris sibirica