P, 5. mai,
19:00
Tartu, Heino Elleri Muusikakool, Tubina saal
Eduard Tubin (1905‒1982) – Kolm prelüüdi (1934/35)
1. Moderato sostenuto, espressivo
2. Hetk. Eesti motiivil. Andante
3. Hetk. Marciale sostenuto
Riho Esko Maimets (s. 1988) – “floating, adagio” (2024, esiettekanne)
Mikalojus Konstantinas Čiurlionis (1875‒1911) – Kuus prelüüdi op. 33 (1909)
Lepo Sumera (1950‒2000) – Sonaat (1971)
Mart Saar (1882‒1963) – “Skizze” (1910)
Mikalojus Konstantinas Čiurlionis (1875‒1911) – “Meri”, kolm pala klaverile op. 28 (1908)
I Moderato, II Andante, III Allegro impetuoso
Alo Põldmäe (s 1945) – “Päikeseloite loits” op. 87 (2024, esiettekanne)
Jāzeps Vītols (1863‒1948) – “Mere ääres” tsüklist “Kolm meenutust” (op. 43 nr 1, 1914)
“Kuuvalgel”, kaks pala op. 41 (1910): nr 1 “Maga lapsuke”, nr 2 “Lainete laul”
“Kolm prelüüdi” (1934/1935) on pärit küllalt varasest loomingust ja peegeldab huvi eesti ainese vastu.
Riho Esko Maimets: Teose “floating, adagio” (2024, esiettekanne) loomine algas pealkirjast. Kujutasin ette midagi helget ja kapriisset. Mingil põhjusel aga taipasin, et mind mõjutavad maailmasündmused viimasel ajal väga sügavalt. Sõjad, inimkannatus, hirmust värisevad lapsed. Loovkunstnikul on valida, kuidas ta suhestub ümbritseva maailmaga. Ma tunnen, et maailmas käib praegu mingite paksude ja jäikade fassaadide purunemine. Tunnen, kuidas seisame silmitsi julmuse ja ebainimlikkusega, mida on seni õnnestunud varjata viisaka, korrektse ja edeva fassaadi taha.
“floating, adagio” on kirjutatud justkui šokiseisundis – seisund, millega kaasneb segadus, plahvatuslikud emotsioonide pursked, üldine lootusetuse ja masenduse foon.
Sonaat pärineb Sumera varasest loomingust, aastast 1971, seega veel õpinguteajast, ja on pühendatud Peep Lassmannile. Võimalik, et tegu on esiettekandega, sest ei pühendatu ega ka helilooja tütar Kadri-Ann Sumera loo olemasolust ega esitustest midagi ei teadnud.
Üks kõige ilmekamaid moodsa stiili näiteid Mart Saare loomingus on klaveripala “Skizze” (1910), mis oma atonaalsuse taotluses resoneerib samal ajal Saksamaal novaatorina tegutsenud Arnold Schönbergi otsingutega, kelle tegevusest ta aga midagi ei teadnud. Metsade ja rabade rüpes sündinud helilooja peatselt siiski sellisest helikeelest loobus ja pöördus otsustavalt rahvalaulu poole, mis sai tema heliloomingu põhiliseks allikaks. Ehkki Mart Saar on kirjutanud ka palju klaveripalu ja soololaule, kujunes tema peamiseks loomevaldkonnaks koorilaul.
“Päikeseloite loits” klaverile, op. 87 (2024, esiettekanne.) Alo Põldmäe: Lähtusin Eesti Muusika Päevade tunnussõnast “Omailm”, mis võimaldab näha maailma tavalisusest välja astuvast perspektiivist.
Päikesel toimivate loidete ja protuberantside mõju on meile kõigile igapäevane asi, ometi jääb see suures osas väljapoole inimtunnetuse piire. Püüdsin neid maagilisi, Päikese loidetest lähtuvaid helilisi “sündmusi” siduda eesti runoviiside loitsulisusega.
Teos on pühendatud Sten Lassmannile.
Sten Lassmann on Eesti üks väljapaistvamaid pianiste, kes on soosiva tähelepanu osaliseks saanud nii kodu- kui ka välismaal. Tema viimase kümne aasta suurprojekt on olnud lindistada eesti ühe olulisema helilooja Heino Elleri kogu klaverimuusika, mis on nüüdseks tervikuna, 9 heliplaadil ilmunud firmas Toccata Classics. Eesti Muusika Päevadeks on Lassmann pannud kokku põneva kava eesti klaverimuusikast selle algusajast (Mart Saar) läbi 20. sajandi (Eduard Tubin, Lepo Sumera) tänapäevani (kaks esiettekannet: Riho Esko Maimets ja Alo Põldmäe). Sellele kontrastiks, või ka kõrvutuseks, on programmis leedu ja läti 20. sajandi I poole olulisemate meistrite Mikalojus Konstantinas Čiurlionise ja Jāzeps Vītolsi palu.