“Asuur” (‘taevasina’) on viimne, VII osa 2016. aastal meeskoorile kirjutatud laulutsüklist “Laulud Dolorese lauluvihikust”. Kes oli Dolores ja mida sisaldas tema lauluvihik, selle kohta on helilooja Tõnu Kõrvits jutustanud nõnda: “Kohas, kus on minu maakodu, asub küla servas üks mahajäetud maja. Majal on küll omanik, aga see seisab ja laguneb juba peaaegu 40 aastat. Kunagi aga elas seal Dolores. Ma olen külaelanikelt tema kohta imelikke lugusid kuulnud: ta olevat “rääkinud” lindudega ja ta teadis palju taimedest ning kui oli mõni mure tervisega, siis oskas ta hea taimesegu kokku panna. Dolores oskas ka pilli mängida − vana, täiesti lagunenud harmoonium on seal siiamaani alles. Ma olen salaja selles majas kolanud. Leidsin sealt kolihunniku alt mitmeid raamatuid ja noote, aga ka Dolorese käsitsi kirjutatud lauluraamatu. See oli üllatavalt ilusa ja selge käekirjaga kirja pandud ning seal oli palju rahvalikke viise, aga ka vanu Põhja-Eesti rahvalaule.” Nõnda on see nn Dolorese lauluvihik andnud inspiratsiooni mitmele eri koosseisus teosele (“Ballaad” sümfooniaorkestrile, 2013; “Kolm laulu Dolorese lauluvihikust” inglissarvele, 2015; “Laulud Dolorese lauluvihikust” meeskoorile, 2016).

“Antifoon” (2021). Galina Grigorjeva: “Antifoon ja antifooniline laulmisviis (kreeka keeles ἀντίφωνος) on koori (ansambli) laul, milles vaheldumisi laulab kaks koori (või kaks vokaalansamblit). Antifoonilist laulmist kasutati jba Vana-Kreeka tragöödia ajal (kus koor jagunes 2 kooriks).
Antifoon: õigeusu jumalateenistusel laul, mida esitatakse antifooniliselt.”
Harfi ulatus, selle pehme tämber ja ainulaadsed võimalused – kõik see inspireeris mind looma antifooni vaimus pala.”

“Miniatuur” (2014), Marianna Liik: ““Miniatuur” on loodud noorte eesti heliloojate kontserdisarja “Ludus tonalis” tarvis. Selle kontserdi pealkiri oli “Juhuse tahtel”, viidates loomeprotsessile, kus heliloojad määrasid teose põhikriteeriumid – nootide ja pillide arvu ning teose pikkuse – täringut visates. Kui mäletan õigesti, siis valisin ka loos esinevad noodid just sel viisil.”

“Tiibkala teekond” (kandlele, 2019, seade harfile –Liis Jürgens, 2024; pala esiettekanne). Tatjana Kozlova-Johannes: ““Tiibkala teekonna” algse versiooni tellis Eesti Kandleliit. Teos on kirjutatud noortele mängijatele. Tahtsin anda interpreedile vabadust ja ruumi kujutlusvõimele ning jätsin loo rütmi ja mõned muud muusikalised parameetrid üsna vabaks. See on rahulik ja unistav pala, mille iseloom seostus mul troopilise kala liikumisega.

“Tiibkala teekond” ei ole seni oma teed kandlemängijate repertuaari leidnud ning tänasel esiettekandel kõlab teos hoopis harfi esituses. Kui kandlele on tegu pigem lihtsa palaga, siis harfi puhul kujutab keerukas harmoonia endast korralikku katsumust.”

Lauri Jõeleht – “Stella matutina” klaverile (“Koidutäht”, 2021), seade harfile Liis Jürgens (2024)

“Stella matutina”
A thousand times the flowers in all the fields
    will bow to thee; and with their little shields
the daisy-folk will muster on the plain.
A thousand songs the birds will sing again,
as sweet to hear as quiverings of a lute;
and she I love will sing, for thy repute,
    full many a song. She sings when she but speaks;
and when she’s near the birds should all be mute.
(Eric Mackay, “A Lover’s Litanies” – “Seventh Litany. Stella Matutina”)

“Sireenide hommik” sooloharfile op. 88 (2025, esiettekanne). Alo Põldmäe: “Pärast Eesti Muusika Päevadelt tellimuse saamist harfiteosele, seostus see kohe Antiik-Kreeka mütoloogiaga. Mõte kaldus salapärastele linnu keha ning naise peaga sireenidele ja nende hurmavatele lauludele, millega meelitati meremehi sõitma karidele. Müüdi järgi oli Odüsseus ainuke inimene, kes pärast sireenide laulu kuulmist ellu jäi. Ta käskis laevnikel kõrvad vaha täis toppida, ennast aga laeva masti külge siduda ja kõrvad lahti jätta. 

Püüan oma teoses seostada sireenide laulu Vana-Kreeka muusikale omaste laadide, intervallide ja intonatsioonidega. Intervallidest saab omaette tähenduse triton, mis kahel korral assotsieerub tänase päeva ärevate sündmustega – alarmsireeni undamisega. Tsiteerimist leiab ka üks eesti kiigelaulu runoviis, mille kõlamise ajal on harfimängija ühtlasi vokalisti rollis.”

“Evocatio” pälvis 1996. aastal Eesti kitarriseltsi loomingukonkursil esikoha.

“Variatsioonid Ariinuška tervekssaamise puhul” kirjutas Arvo Pärt 1977. aastal tütar Ariinale, kes oli paranemas pimesooleoperatsioonist. Teos koosneb kuuest lühikesest variatsioonist, millest kolm esimest on minoorsed, kolm viimast mažoorsed. Need põhinevad väga lihtsal teemal, milleks on tõusev ja laskuv heliastmik. Varase tintinnabuli-kompositsiooni selget ja läbipaistvat kõlamaailma kujundavad klaveril kaasa kõlavad ülemhelid ja peen pedaalikasutus. 

Variatsioonide tõi esiettekandele Rein Rannap 1977. aasta novembris Leedus.

Annotatsioon Arvo Pärdi Keskuse lehelt

Toivo Tulev: ““Vahepeal lehtede hämarusest piilub olematus” flöödile ja klaverile valmis 2025. aasta alguses. Muusika tellisid Monika Mattiesen ja Michael Wendeberg.

Pala pealkirjaga “Lament” (originaalis plokkflöödile) tellis David Oistrahhi festival ja see kõlas Conrad Steinmanni esituses esiettekandes 25. juunil 2000. aastal Pärnus. Eesti Raadio valis Grigorjeva “Lamendi” esindama eesti muusikat rahvusvahelisel heliloojate rostrumil Pariisis 2002. aastal. Monika Mattiesen on salvestanud selle oma heliplaadile pealkirjaga “Manuscript” ja on sealses saatesõnas öelnud: “Monoodilise muusika mõju ja väljendusrikkus annab ainulaadse võimaluse helisid verbaliseerida. Õigeusu kiriku leinaitk ei kaota Grigorjeva manuskripti vormituna oma esialgset tähendust ega mõju.”

“Partikulaarid”, fantaasia flöödile (bass ja pikolo) ja klaverile (2025, esiettekanne). Andrus Kallastu: “Partikulaar on ajas ja ruumis kordumatu, üksik, konkreetne asi. Muusikas on partikulaar näiteks muusikateose esitus. Kui muusikateose loomine ja esitamine toimub ühel ajal, nimetatakse seda kompositsiooniks reaalajas ehk improvisatsiooniks. Partituuri luues kirjeldab helilooja muusikateost kui abstraktset asja, partituuris salvestatud muusikateos ei saa olla partikulaar.

Heliloojana on mind alati huvitanud muusikalise partikulaari ühtaegu rangelt piiratud, kuid samas lõpmatu hulga nii olevaid kui ka puuduvaid omadusi esindav olemus. Flöödi- ja klaverifantaasiat “Partikulaarid” võiks vaadelda katsena seda olemust uurida.”

1975. aastal astus areenile tänavu oma 50. tegevusaastat tähistav Eesti klaveriduo Nata-Ly Sakkos ja Toivo Peäske. “Kümme kaanonit” (1985) on pühendatud Nata-Ly Sakkosele ja Toivo Peäskele nende duo 10. aastapäevaks.

“Ürgmetsa ulm” (kahele klaverile ja elektroonikale/heliobjektidele, 2019). Madli Marje Gildemann: ““Ürgmetsa ulm” põhineb mõttel, et metsal kui tervikul on oma teadvus ja tegeleb küsimusega,  kuidas erinevad metsas paiknevad organismid tajuvad metsas erinevaid sündmusi ja ülejäänud elu enda ümber. Selles konkreetses teoses on tegu kujuteldava olukorraga, kus ürgmets viibib kummalises, unenäo taolises seisundis ja kus erinevad metsas asetleidvad helid ja sündmused põimuvad kokku selles metsa kogetud kujutelmas.”

“Tagasitee” (2025, esiettekanne). Aaro Pertmann: “Minu klaveriduole loodud teosel “Tagasitee” puudub programmiline taust. Pigem on see oma pealkirja saanud hetkeimpulsile tuginedes. 

Lugu on kirjutatud traditsioonilist instrumendikäsitlust silmas pidades, vältides laiendatud mängutehnikaid. Laiendatud tonaalsusele tuginev teos on melanhoolse karakteriga ja kohati võib olla ehk pisut eksleva-uitava alatooniga.”

“Ületus” (2025, esiettekanne). Lola-Mariin Hermaküla: “On nii mõndagi, mida ületada. Iga päev on ületus järgmisesse päeva ja iga päev on väljas toimumas hirmsat, hirm murrab sisse. On vaja jõuda teisele poole. Kus on see ületuskoht?

“Ületus” on ületus. Enese ületus, materjali ületus, hirmu ületus. On vaja jõuda teisele poole!”

Kui Kuldar Singi esimestes kompositsioonides on tunda toetumist neoklassitsismi vundamendile, siis koos Arvo Pärdiga olid nad 1960. aastatel siinseist heliloojaist kõige altimad otsima ja katsetama ning mõlemad võtsid eksperimenteerida ka seeriatehnikaga. “Neli kompositsiooni” (1964) kahele klaverile on aleatooriline helitöö. Selle viimases osas on helilooja loobunud traditsioonilisest noodijoonestikust ja -kirjast; ainsaks erandiks omaette lehel täpselt väljakirjutatud klassikaline sekvents. Kasutatud on nelja sorti kujundeid, mis on noodis tähistatud kolmnurkade, siksakkide jt kindla tähendusega tingmärkidega.

Klaverimuusikat ei ole Lepo Sumera loomepagasis ülemäära palju – üks plaaditäis, kui sinna hulka arvata ka klaveriduole kirjutatu. Klaveriduole inspireerisid teoseid looma kaks teenekat ansamblit. Neist vanem oli 1968. aastal tegevust alustanud, eriti Baltimaades armastatud, aga kaugemalgi üle Nõukogude Liidu end tuntuks mänginud Läti klaveriduo Nora Novik ja Raffi Haradžanjan. Nende kümnenda tegevusaasta juubeliks kirjutas Lepo Sumera teose pealkirjaga “In Es” (1978). “Variatsioon” (1987) valmis nimetatud ansambli 20. aastapäeva kontserdile. Tegu oli lõiguga teosest pealkirjaga “Vernissage”, milles on osad 20 heliloojalt läti rahvaviiside teemadele ja esiettekanne oli nimetatud ansambli juubelikontserdil 30.04.1988 Riias.

“Elaan” kahele klaverile (2024, esiettekanne). Rein Rannap: ““Elaan” on kolmelõiguline kontsertpala; pealkiri tuleneb ta iseloomust – pidurdamatu optimistlik energiavoog, särisev ka läbi pauside. Kirjutasin popmuusika stiilis, ilma häbenemata. Ei püüdnud ka varjata oma eeskuju ostinaato-motiivi osas (ja siin on veel üht-teist äratundmisrõõmu pakkuvat!). 

Ühtegi neljast käest kordagi sülle panna ei saa, toimub ennastunustav virtuoositsemine. Vabandan klaveriduode ees juba ette: jah, otse lehest seda tõesti ei esita, kuid siiski – proovisin läbi, et kõik oleks mängitav, ja, ausõna, tegin seejärel mõnegi koha mugavamaks! Loodan, et loo lustlikkus kompenseerib õppimisvaeva!”